Pöhja-Sumatra ja Kota Kinabalu

Tere!

Oleme oma ööd veetmas Filipiinidel, Manila lennujaamas, nii et on sobilik aeg teha kokkuvöte Indoneesia ja Malaisia viimastest sihtkohtadest.

Reis Pöhja-Sumatrasse oli väga pikk. Hommikul vara söitsime paadiga Gili T saarelt Lomboki sadamasse, sealt kauples Sten hea hinnaga takso lennujaama (söit kestis 1,5-2 tundi), ootasime olematus lennujaamas hilinenud lendu ja jöudsime päris hilja Medani lennujaama. Kuna olime ysna väsinud, otsustasime öö veeta Medani linnas ja hommikul shared taxiga minna edasi Toba järve äärde. Medani linn on kohutav! Seal pole turistidel kyll midagi teha, linn on laiali valgunud, öhk on umbne ja köik tundub räämas ja vana. Aga ega see polegi turistide linn. Ööbimiskohast ostsime siis söidu Toba järve äärede, kysisime veel mitu korda yle, kas auto söidab ikka otse järve äärde, mitte ringiga (olime internetist lugenud, et möni aeg tagasi just teiste turistidega nii juhtus). Saime kinnitust, et jajaa, auto läheb otse. Nii kui autosse istusime, saime aru, et sealt head nahka ei tule. Autojuht libistas sidurit nii et vähe polnud ja esimese ristmiku peal oleks juba esimene avarii olnud. Igatahes vötsime veel tee pealt kolm teist turisti peale ja siis selgus, et söidame läbi Berastagi (koht, kust saab minna kahe vulkaani otsa). Sten vöttis kiirelt oma kaardi välja ja näitas taksojuhile, et see pole otse tee. Yks turistidest aga väitis, et see on ainuke tee ja seda teist teed keegi ei kasuta. Kuna me polnud ka 100% kindlad, siis ei hakanud väga häält töstma. Löpuks selgus aga see, et see mees turist tahtis ise Berastagis maha minna ja tegelikult söidetakse ikka kyll seda kiiremat teed pidi. Meie söit, mis pidi kestma 4 tundi, kestis 7,5. Autojuht ja teed olid kohutavad! Ma ei mäleta täpselt, kas Eestis oli ka see saade, aga Soomes oli Suomen surkein kuski ehk siis Soome köige hullem autojuht ja no see juht oleks selle saate kyll ylekaalukalt vöitnud. Kitsastel mägiteedel söideti köik kurvid sirgeks, pidurdati alles siis kui kurvist välja sötmine oli jne. Vöin kyll julgelt väita, et see oli minu elu köige hullem autosöidu kogemus. Kui vörrelda, et ka Tais ja Vitenamis oli selliseid teid, siis autojuhid olid ikka tasemel. Meil oli algselt plaan, et pärast Toba järve kylastamist läheme ka neid vulkaane vaatama, aga ma polnud nöus enam seda teed söitma ja önneks me oleme juba paari vulkaani näinud ka 🌋 Meie sihtkoht oli Tuk Tuk ja selle jaoks pidime veel söitma paadiga u 40 minutit. Oleksime jöudnud kella 18-sele laevale, aga taksojuht lihtsalt tegi aega parajaks ja tiirutas majade vahel, et me sinna ei jöuaks, sest ta tahtis, et me tema tööandja juurest söögi ostaksime. Nagu mida asja? Me pidime lihtsalt tund aega veel ootama ja passima, et järgmise laeva peale saaks. Me olime ikka väga pettunud kogu systeemis. 

Toba järv ise on 100 km pikk ja 30 km lai, selle suurim sygavus on 505 meetrit. See on Indoneesia suurim järv ja maailma suurim vulkaaniline järv. Kliima seal oli nagu normaalsel Eesti suvel. Palju tuli vihma, aga meie möistes kylm polnud. Tegime natuke rolleriga ymbruskonna avastamist (pöletasin jala korralikult ära, kuna rolleri sumbutaja kate puudus ja läksin valelt poolt alla) ja lihtsalt niisama puhkasime. Vaated olid ilusad, aga lihtsalt mölutamine väsitab löpuks rohkem kui kogu aeg midagi tegemine 😂

 Puu oli kukkunud teele. Möne tunni pärast oli kaubaatuo kuristikus.

 Toba järv

Kohalikus stiilis maja

Kohalik kuju

 Enne vihma

 Hommikuvärskendus

 Kivi linn

 Ööbimiskoht

Diskopaadid mandri ja saare vahel

Niisiis otsustasime vulkaanid see kord vahele jätta ja söita järve äärest Bukit Lawangi dzunglisse orangutane vaatama. Söit läks jälle läbi Medani, aga seekord OTSE ja vöib julgelt väita, et kogu Pöhja-Sumatra reisi parim autojuht oli just siis. Ma kujutan ette, et te arvate, et see kogu autosöidust jauramine on jama, aga see oli töesti kohutav. Kui linnas vöimalus avaneb, läheb lapats pöhja, 100 km/h söita tänavatel, kus on augud rollerid ja inimesed, pole mingi probleem. Eestlased oleks vist välja surnud kui meil selline liikluskultuur oleks.. Jälle 10-tunnine autosöit yhest kohast teise (peaaegu sama aeg kui Helsingist Bangkoki lennukiga) ja olimegi kohal. Olime samas autos poolakatega ja osustasime nendega samasse ööbimiskohta minna ja löpuks vötsime koos ka dzunglimatka metsas ööbimisega. Kahe päeva jooksul nägime kokku 4 orangutani, eelnevalt kuulsime järve ääres, et yhed tydrukud nägid 15! No 4 on parem kui mitte midagi, aga 15 oleks ikka vöimas olnud! Esimesel päeval matkasime ja söime ja matkasime ja söime. Ja matkasime! Ööbimiskoha juures saime end jöes pesta ja varsti saime jälle syya. Selles suhtes meil vedas, et makta jooksul ei sadanud vihma ja sadama hakkas alles 6 paiku öhtul, kui me juba oma "telkides" olime. Öö läbi sadas korralikult ja tuli ka äikesevihma. Mina eriti magada ei saanud, alguses oli hirmus palav, siis hakkas mul kylm. Dzungli kohta oli tegelikult yllatavalt vähe igasugu putukaid ja mutukaid. Olid kyll kaanid, kes meist paar korda hakkasid verd välja imema (poolakas suutis öösel "vetsus" käies endale 6 kaani kylge haakida 🐛), moskiitosid oli ka, aga ööseks pandi meile moskiito vörgud peale ja myrki kasutasime ka korralikult. Teise päeva löpus 10 minutit enne majutuskohta tagasi jöudmist saime muidugi korraliku paduka eelmise päeva eest ka!

 Sellised linnud elasid dzunglis

Syya ootamas 

 Ema ja poeg

 Tahtis mu kuninganna krooni endale!

 Snäkk ja tee/kohv enne öhtusööki

 Köögitoimkond

 "Telk"

Elu yle järele mötlemas

Paar tundi puhkamiseks ja kehakinnitamiseks ja siis läks jälle lahti kohutav autosöit lennujaama lähedale hotelli, et järgmisel päeval selleks korraks Indoneesiaga hyvasti jätta. 

Järgmisel hommikul alustasime lendu Kota Kinabalusse vahemaandumisega Kuala Lumpuris. Miks selline sihtkoht? Kui märtsis lennupileteid ja plaani paika panime, arvasime, et läheme seal asuvat Kinabalu mäge vallutama, aga mis selgus? Selgus, et firma, kes mäkke töusmist organiseerib, oli pileti hinda märgatavalt töstnud vörreldes selle hinnaga, mida Steni söber Andres natuke aega tagasi pidi maksma. Ehk siis näkku oleks tulnud maksta umbes 300 eurot! Otsustasime, et selle "löbu" jätame ära. Niisiis tuli kuidagi jälle aega surnuks lyya. Esimesel päeval käisime linnast u 15 minutilise paadisöidu kaugusel oleva yhe saare peal. Saari, kuhu saab minna, on vähemalt 5. Sadamasse minnes polnud meil veel aimugi, kuhu läheme, aga trehvasime yhe hollandlase/prantslasega, kes oli oma söbral KK-l kylas ja too oli soovitanud minna Mandukani saarele. Snorgeldamise vöimalus oli seal ka olemas, aga korallid on ysna välja surnud ja päästevestidega hiinlased hulpisid vees piiratud alal. Ei kujuta ette, mis veel teistel saartel toimus, sest kohaliku sönul oli see köige vähem kylastatav saar 😀

Yhel päeval kylastasime ka Kinabalu parki. Kui kysisime turismifirmadelt pakkumisi, tulid päris kröbedad hinnad, umbes 100 eurot. No uurisime siis, kuidas omal käel minna. Kohalik buss edasi tagasi ja pargis omal käel orienteerumine ei tundunudki väga paha ja kokku läks see maksma umbes 10 eurot. Jube hinna vahe!

Igatahes ilmselt oleks pidanud enne lennupiletite ostmist natuke rohkem eeltööd tegema ja ehk KK välja jätma, sest kui mäge ei valluta, pole selles kohas suurt väga midagi teha..

 Pesupäev. Max 14 kg pesu, pesupulber ja loputusvahend, kuivati=2,5 eurot!

Saarel, taamal KK linn

 Anti tasuta kohalikku toitu maitsta

Juuksuris/barduris

 Seal see Kinabalu mägi ongi 😁

Kohalik supp laksa

Ja siin me nyyd oleme, kell on 00.30 ja meie lend läheb 9 paiku. Andres muidugi hoiatas, et enamik Filipiinide lende ei lähe öigel ajal välja. Aga eks otsime möne koha, kus saab end ehk kerra tömmata möneks tunniks ja siis tuleb ette vötta terminali vahetus (bussiga), mis pidi Manila lennujaamas yks paras peavalu olema. Ja siis vaatame, mis kell jöuame oma Filipiinide esimesse sihtkohta Coroni ja kas liigume sealt kohe edasi vöi jääme paariks päevaks sinna.

Olge mönusad ja varsti kohtume!

Kristi ja Sten