Reede, 27. oktoober 2017

Kuala Lumpur ja Bali

Tere!
Kuna Sten läks kaheks päevaks körvalsaarele Lombokile vallutama Rinjani vulkaani tippu (aktiivne vulkaan, 3726 meetrit, Indoneesia körguselt teine vulkaan, viimati purskas 27. sept 2016), siis on mul aega jätkata meie blogi sealt, kus see pooleli jäi, ehk Kuala Lumpur!
Kuala Lumpuri lennujaam on suur, kuid suurema vaevata leidsime yles koha, kust sai osta piletid KL kesklinna söitmiseks. Alternatiiv bussile oleks olnud ka rong, aga kuna selle pilet maksis palju rohkem kui bussi pilet, siis otsustasime minna viimasega. Lennujaam asub kesklinnast umbes 60 km kaugusel ja me söitsime sinna bussiga umbes kaks tundi! Päriselt! Linnas olid sellised ummikud, et paha hakkas! Tänu sellele jöudsime päris hilja kohale, otsisime oma hotelli yles, viskasime kotid nurka ja läksime syya otsima. KL elab palju moslemeid ja väga paljudes kohtades tehakse india pärast toitu. Yhte sellisesse me läksimegi ja no vöttis ikka suu öhetama ja silmad vesiseks kyll! Pärast Vietnami magedapoolset toitu oli ikka väga harjumatu. Ma ei tea, mis maitseaine see on, mida nad söögi sees kasutavad ja mis teeb toidu maitsekaks, aga tsilli see igatahes pole.
Järgmisel päeval läksime KL avastama. Linn ise meile meeldis - puhas ja väga hea yhistranspordiga. Polnud ka nii umbne nagu Vietnami suurlinnades, kuigi keskpäeval körvetas päike ikka korralikult! Samuti puudusid rollerid sellistes massides nagu seda oli Vietnamis ja öhk tundus kohe palju puhtam. Esmalt söitsime rongiga Batu koobastesse. See on yks populaarsemaid hindu pyhamuid väljaspool Indiat. Seda oli ka näha, sest vähemalt pooled kylastajatest olid hindud. Batu koopad koosnevad kolmest pöhi koopast ja mitmes väiksemast koopast. Sinna saamiseks tuleb treppidest peaaegu 100 meetrit ylespoole köndida (272 trepiastet). Käisime yhes koopas ka nö ekskursioonil. Kiivrid pandi pähe ja taskulambid kätte. Taskulampidega vöis valgust suunata maksimaalselt oma silmade körguselt ja kindlasti mitte koopa "lakke", kuna seal elab tuhandeid nahkhiiri. Kui olime koopasse sisse jöudnud, ytles giid, et seal elab ka madusid 😁🐍 ja et nad kasvavaid "ainult" kahe meetri pikkuseks aga inimesed neid ei huvita. Ja et välja enne sealt ei saa kui oleme koopa löpus ära käinud 😁 Löppkokkuvöttes kedagi hirmsat ei näinud ja oli huvitav. Seal saab teha ka kaljuronimist. Koobaste ees asub maailma suurim Murugani kuju (42,7 m).
Seejärel söitsime rongiga tagasi kesklinna poole. Rongis oli 2-3 vagunit eraldatud ainult naistele, kuigi me nägime seal ka kohalikke mehi. Igaks juhuks me ei hakanud sinna minema :) Käisime Merdeka väljakul, kus on väidetavalt maailma suurim lipuvarras ja kust näeb ka kaugelt Petronase kaksiktorne ja teletorni.
 Koobaste juures elas palju ahve
 Turvalisus enneköike!
 Murugani kuju
 Merdeka väljak
 Kaugel näha ka Petronase kaksiktornid

Öhtul läksime linna peale vaatama Petronase kaksiktorne ja väga ilusat purskkaevude etendust. 
Teletorn
 Petronase kaksiktornid
Kift etendus
Petronase kaksiktornides asuv ostukeskus

Järgmisel päeval käisime niisama linna peal. KL on väidetavalt 66 shoping malli ja töesti, sealt sai iga hinna ja kvaliteediga nii firma kui turu kaupa. Käisime söömas taas yhes indiapärases kohas, kus ma sain siianii maailma parimat kana saslökki. Päriselt! Öhtul käisime hiinalinnas, kuna see oli meie hotelli lähedal ja midagi targemat polnud ka parasjagu teha. Aga igas linnas on hiinalinn samasugune 😂
Hommikul pakkisime asjad ja läksime lennujaama. Seekord otsustasime rongi kasuks, sest iialgi ei tea, millised ummikud bussiga söites jälle on. Yhele inimesele maksis pileti u 11 eurot. Päris kallis vörreldes sellega, et linna sees sai söidetud piletiga alla euro. Aga eks turistidelt tuleb vötta, mis vötta annab ja tundub paari aasta vöi aasta tagust infot lugedes, et Aasias on hinnad päris palju kallinenud. Aga söit ise oli mugav, yhtegi vahepeatust polnud ja söit kestis alla 30 minuti. Olime kenasti graafikus ja mis lennujaamas selgus? Meie lennu taga ilutses kiri CANCELLED! Tore! Esimese asjana arvasime, et Bali Agungi vulkaan, mis on väga aktiivne olnud alates septembri löpust, ongi purskama hakanud ja nyyd ongi köik meie selle sihtkohaga! Uurisime maad ja selgus, et meid on hoopis hilisema lennu peale ymber töstetud. Selle kohta tuli Stenile teade alles siis kui meie tyhistatud lend oleks pidanud tunni pärast välja minema. Ehk siis passisime lennujaamas rohkem kui viis tundi ja lend, kuhu meid ymber tösteti, jäi hilines samuti korralikult. Ehk siis meie plaanid, et jöuame normaalsel ajal Balile ja saame ka Kuta linnas natuke ringi käia ja korralikult syya, luhtusid. 
Sten kirjutab: Luges internetiavarustest, et Kuala Lumpuri lennujaamas myyakse Tax Free poes mokatubakat. M6tlesin ajaviiteks yhe karbikese kaasa soetada. Poe leidsime yles, kylmkapikese hinnasildiga ka, aga kapp oli tyhi. Teenindaja ytles et eile olevat kogu lennujaamast see toode otsa l6ppenud. V6ta siis kinni, kas soomlased on reisimas v6i aeti jälle lihtsalt jama. Löppkokkuvöttes maandusime Bali saarel umbes kell 22.00. Ei j6udnud veel väravatest väljagi minna kui alustas esinemist Indoneesia autojuhtide yhendkoor: Taxi, where you want to go, best price for you , hei mister taxi, taxi. Neid turistedel naha yle k6rvade t6mbajaid oli seal t6esti palju. 6nneks oli meil majutus lennujaama lähedale ette vaadatud ja saime jala hakata sammuma. Erinevus Kuala Lumpuriga on see, et Balil ei saa autojuhid yhe korraga aru ,et sa ei soovi nende taksoteenust. Pidi ikka korduvalt hääletooni t6stes neile vastama, et NO THANK YOU! Tee peal hotelli nägime väikest lihagrillimispunkti ja m6tlesime teha väiksed vardad. Yhes vardas oli natuke yle 5 cm kanaliha ja selle hinnaks öeldi 20 000 idr, mis on 1,3 euri. Saime jälle aru, et siin ollakse aint naha yle k6rvade t6mbamise peal väljas ja kaup jäi tegemata.
 Reisi päeval näeb Sten välja selline
 Tööintervjuu
 Siis kui oodata on veel nii kaua ja pärast turvakontrolli ei myyda peale alkoholi midagi. Ei vett ei koolat.
Väsinud
Kutas ööbisime kodumajutuses. Majutus oli iseenesest chill. Vana, kes retseptsioonis oli, oli selline pikkade hallide juustega ja palja ylkehaga. Tundus natukene joogine v6i mingite ainete m6ju all. Hommikul ärgates selgus, et ta tytar hakkab abielluma ameeriklasega. Vana kutsus meidki pulma, aga tagasihoidliku eestlasena tundus imelik minna inimeste pulma, keda ei tunnegi. Täpselt ei saanud aru, kuidas see systeem oli, sest pidu pidi 3 päeva pärast olema linnast väljas, aga ehk oli tol päeval siis nt registreerimine.. Igatahes kohalikud ja peigmehe ameeriklastest sugulased nägid köik kiftid välja traditsioonilistes riietes.  See majutus on ka ainukene koht viimase pooleteise kuu jooksul, kus ma olen syya teinud. Nimelt sai munadest praadida endale sobivad, tegin härjasilmad 🍳
Siis kui majutusasutuse poolt on munad ja pann.
Yritasime endale Grabi saada, et söita Ubudisse, kus olime järgnevad 5 päeva. Grabi ei önnestunud saada, kuid Sten leidis veel yhe kohaliku teenusepakkkuja ja söit vöis alata. Kilomeetreid sinna oli u 40, söit kestis umbes tund. Teed Balil on kitsad ja kaks autot mahub väga vaevaliselt körvuti söitma. Taksosöiduga vörreldes tuli söit kaks korda odavam.
Ubudis rentisime rollerid ja kuna meie majutus oli u 5 km Ubudi keskusest väljas, siis käisime iga päev rolleriga linnas söömas ja ka muidu lähiymbruskonda avastamas. 
Algselt oli majutus v6etud kolmeks ööks, aga l6puks olime selles toredas kodumajutuses 5 ööd. T6esti oli rahulik koht piisavalt kaugel linnamelust, samas 15 minutit rolleris6itu ja olimegi linnas. 
Ubudis käisime Monkey forestis, kus oli kyll tore jalutada, aga viimase pooleteise kuuga oleme neid juba nii palju näinud, et väga vaimustuses neist enam polnud. Ja kuna meil midagi söödavat pildi tegemiseks anda polnud, siis ka nemad olid meie suhtes ysna tagasihoidlikud. Templeid jagub siin ka. Esimesel päeval tekkiski kysimus, miks siin nii palju templeid on, aga tuli välja, et selline on Balil lihtsalt ehitusstiil. Näiteks meie toa uks oli nikerdatud ja kuldne. 
Meie toa uks 
Kodumajutuse hoov
Järgmisel päeval tegime jalutuskäigu riisip6ldude ääres ja väikest kohvipausi tehes nägi Kristi Facebookis, et s6branna, keda kaua pole näinud, on ka Ubudis. Juhuse kombel majutusid nemad ka oma pundiga Ubudist eemal ja meie majutuste vahe ongi linnulennult umbes 300 meetrit. Maailm on ikka väike kyll! Veetsime 6htu nende natukene uhkemas majutuses ja pärast kella 3 paiku öösel sai Kristi rolleriga koju s6ita. Kahel 6htul käisime kinos. Kino systeem oli päris äge: maksad kyll pileti eest natukene yle 3 euro nägu, aga samas saab selle piletiga maksta seal söökide ja jookide eest. 
 Ahvide metsas
 Järgmine kord kui ahvi näete, siis teate, mida teha ja mida mitte!

 Munapea
 Tegenungan Waterfall, kust mitte vihmaperioodil voolab ikka sinist vett ja kus inimesed saavad ka end värskendamas käia.




 Kohalikku sööki valimas. Oli päris vyrtsikas!
 Jälle riisipöldude vahel
Riisipöldude vahel kiikumas
Kaiaga turiste mängimas
Neljandaks hommikuks Balil otsustasime v6tta päikeset6usu Mount Baturil. Kell 2.00 pidavat auto meid peale v6tma. Kohusetundlikena olime juba 1.55 kenasti ootamas. 2.30 sai ootamisest m66t täis ja ajasime pealiku yles. Ta helistas ja 2.45 oli auto maja ees. Ajas ikka närvi kyll kui pead lihtsalt ootama niimoodi öösel. Autojuht veel julges väita, et ta s6idab peaaegu igal öösel ja enamus hommikutest jääb hiljaks (Kristi kommentaar: ta lihtsalt ei saanud Stenist aru, kui ta autojuhti mönitas). Tund aega s6itu ja peaaegu viimastega saime hakata Baturi otsa ronima (aktiivne vulkaan, 1717 m, viimati purskas aastal 2000). Turiste oli t6esti palju ja peamine eesmärk oli  päikeset6usuks yles j6uda. Osad inimesed olid ikka  kehvas vormis, et 1/3 peal puhati ja osad tahtsid alla tagasi minna, väites, et nemad pole selleks v6imelised. Hanereas yles minnes on ikka nii, et tagumine ots venib nagu ussil ja nii oli meilgi seisakuid.  Kes hakkas pildistama, järjekord seljataga, kes seisis niisama. Päikeset6usuks täitsa tippu me ei j6udnudki ja oi kus see autojuht siis meelde tuli jälle. Peale seda kui päike oli ära t6usnud, avaldasime oma giidile soovi siiski mäetipus ära käia. Tema aga ikka yritas meid ymber veenda, et päike on juba t6usnud ja inimesed hakkavad alla tulema ja liiklus on tihe jne. Saime yleval käidud, vaade oli ilus ja ettekäänded tippu mitte minemiseks alusetud. K6rgemalt oli ikka natukene ilusam vaatepilt. Tagasiteel kylastasime järjekordset kohviistandust. Maitsesin ka kassi väljaheite kohvi. 6igemini kassile on kohvioad sisse söödetud ja siis tagant välja tulles tehakse junnidega möningased protseduurid ja ongi kohvi uba valmis. Kuna Euroopas olevat maru kallis, yle 40 euro tass, siis otsustasime ka ära proovida. Oli kyll joodav ja väidan, et täitsa hea kohv, aga nii suur fanatt ma pole, et selle eest nii kallist hinda oleks n6us maksma. Aga yldiselt on kohv Indoneesias väga paha. Vörreldes kas vöi Vietnamiga. Aga tasapisi oleme hakanud ka sellega harjuma ☕
 Päikesetöus vulkaani otsast
 Boss Baturil
 Mt. Agung
 Seal otsas käisime
 Erinevad kohvid. Ka Luwaki kohv (kassi kaka kohv)
Sten Luwaki kohvi maitsmas
Puhkus
Yhel päeval otsustasime söita Bali saare löunas asuvale poolsaarele. Söber Andres arvas, et politsei peab meid kinni. Tegelikult olekski pidanud, aga Sten ei näinud, et yks politseinik tee ääres karjus, et peatu! ja söitis lihtsalt edasi 😁 Aga no egas keegi meile järele ei söitnud. Korra nägime politseid ka meie ees söitmas, aga siis vötsime hoogu maha ja tegime joogipeatuse. Söit sinna ja tagasi oli ikkagi piinarikas, sest oli päris kuum ja kui Kutal tekivad ummikud, siis need on korralikud. Käisime Uluwatu templi juures, kust avanes vaade India ookeanile. Lained olid vöimsad ja vesi ilus sinine. 
Uluwatu templi juures

Ei, Balil pole köik rannad musta liivaga nagu paljud inimesed räägivad!

Pärasat rannas käiku saime kokku veel yhe Kristi söbrannaga. Nii et Balil ikka kohtab tuttavaid! Catlin andis meile soovituse kylastada Uluwatu Blue Pointi, kus vesi on kaljude vahel sini-sinine. Kohale jöudes selgus aga, et on möön ning vett polnud kusagil. Selle eest saime aga ronida väikeste kalju sees olevate aukude randa, mis töusu ajal on vöimatu.
Löuna Catliniga
Tööpostil
Seda kaudu sai randa
Siin peaks olema kristallsinine vesi
Tööönnetus rolleriga

Järgmisel päeval oligi aeg minna Balilt edasi Gili saartele. Otsustasime minna Gili Trawanganile, mis on kolmest Gili saarest suurim. Kuidas me sinna saime ja kui pikaks kujunes see söit, sellest juba järgmine kord!

Kristi ja Sten

PS. Sten saatis sönumi, et jöudsid 2600 meetri peale, said vihma ja on jahe. Arvas, et magamiskotis hakkab soe ja et käib ikka tipus ära. Ja et oleks pidanud minu kindad kaasa vötma. Loodan, et ta vöttis minu villased sokid endaga kaasa, siis saab kas vöi need käe otsa tömmata kui väga kylm hakkab...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Goa ja sealt lõuna poole

Nädal möödas jälle nii et panen mõned toimetused ja tegemised kirja muidu ununevad veel ära. Goa on Indias väga populaarne piirkond puhka...