Kolmapäev, 29. november 2017

Filipiinid

Tere!
Mina olen Sten ja kajastan lyhidalt viimase aja toimetamisi.
Kaks nädalat Filipiinidel on märkamatult läbi saanud ja on taas aeg meenutada möödunut.
Kristi väga lennus6ite ei armasta, aga lend Manilast Busuanga saarele kestis just sellise 60-70 inimesele m6eldud lennukiga, milles istudes tundis igat 6huauku ja keeramist. Maandusime mägede vahele ja loodus oli t6esti kena. Suurema lennukiga sinna ei saagi minna, kuna lennurada on lihtsalt niiv6rd lyhike.
 Siis kui öö tuleb veeta lennujaamas ja pörandal magada ei tohi
Kristi jaoks väike lennuk

Veetsime Coroni kylas yhe 6htupooliku. Selle yhe 6htupoolikuga käisime linnas jalutamas, kyla k6rgeima mäe otsas ja pärast seda kuumaveeallikates. Kuna aeg on Filipiinidel piiratud ja Palawani saarel ka kenad kohad, siis otsustasime kohe järgmisel päeval Palawani saarele El nidosse ära s6ita. Ilmaennustus soosis ka seda päeva ja v6tsime 3,5 tunnise merereisi sinna. Teine variant olnuks kaheksa tundi palju väiksema paadiga loksuda, aga tagantjärele tuttavate kommentaare selle aeglasema s6idu kohta kuuldes tuleb t6deda, et tegime ainu6ige valiku. Ja s6it selle kiirema laevaga maksis ka vaid kolmandiku rohkem (vastavalt 20 ja 30 eurot). Laev Montenegro ise oli v6rreldes näiteks Linda Line katamaraanidega vana ja väsinud.
Coron
Coroni päikeseloojang
Meie töld ka kusagil ootamas. Tundsime ta ära BB laulu "As Long As You Love Me" järgi. Juht tundis muret, kas me ikka seda laulu teame 😁

El nidosse j6udes majutusasutuste kohta info puudus, sest internetiyhendus oli olematu.  Seega hakkasime mööda mereäärset p6hitänavat sisse astuma erinevatesse hotellidesse ja hostelitesse. Kui tuba oli liiga kallis, siis kysisime, kas oskab meile midagi paremat soovitada. Samas kui järgmine oli liiga kehv, siis palusime midagi viisakamat soovitada ja peale neljandat v6i viiendat vaatamist leidsime selle sobiva. Kuna internet oli igal pool väga kehv (loe:olematu), siis ostsin endale k6nekaardi, millele kolme päeva tagant jälle euro eest interneri mahtu peale laen. Kasutan seda ka mobiilse kuumkohana ja jagan internetti s6bralikult Kristiga. Järgmisel hommikul oli äratus juba natukene peale seitset. Ei saanud esimese hooga aru, mida see teenindaja kisas seal ukse taga, aga selgus, et hommikusöök oli kenasti lauale toodud ja kutsuti sööma. Samas oli tore, sest päev algas selle v6rra varem ja oli seet6ttu pikem :). Järgmine päev oli rolleripäev, käisime Nagkalit-kalit waterfalli juures ja Nacpani ning Duli randades. Joa juurde oli kuskil kaks kilomeetrit jalutamist ja rolleriparklas pakuti suure hoolega meile giidi kaasa, et tee on raske ja keeruline kohale j6uda, aga meie otsustaime selle tee ise ette v6tta. Kuna meil on abimeheks telefonis olev offlain kaart, siis ei olnudki mitte mingisugust probleemi- kymmekond j6eyletust ja olimegi väikse joa ääres. Sealt edasi Nacpani randa j6udmine oli ikka omaette tsirkus. Teed olid nii korrast ära, et paha hakkas. Hakkas kahju sellest rollerist kohe ja kuna Kristi pärast olin ka mures, siis vahepeal k6ndis tema jala ja mina ukerdasin yksi seal mudamylkas. M6lemad rannad olid väga kenad, kuigi m6lemas pidime kokku puutuma liivakärbestega, mida nägime ka Vietnamis. Need on sellised pisikesed mudilase moodi putukad, mis t6enäoliselt tulevad märja liiva seest. Hammustavad valusasti ja siis tulevad punnid ja need sygelevad kohutavalt, peab v6tma allergiarohtu v6i määrima hydrokortisooni selle leevendamiseks.
El Nidost v6tsime veel yhepäevase snorgeldamise tuuri. Vaated ja saared olid v6rreldavad Krabi (Tai) ja Halong Bay (Vietnam) saartega. Korall seal on aga suremas tänu nende peal k6ndimisele ja kalasid oli ka vähev6itu. El Nidos s6ime yhel 6htul oma esimese krabi kahepeale ära, tööd ja nokitsemist oli palju, et sealt k6ik see liha kätte saada. Samuti käisin seal kolm päeva järjest kohalikke ambaalide ja paari turistiga j6usaalis kangi sikutamas.
Rannad on puhtad ja pehme liivaga
Pärast mudaseid teid
Krabi
Vastikud punnid, mis sygelevad kauem ja rohkem kui sääse punnid
Päev merel. Päästevest oli kohustuslik nagu ka pildilt näha...

Treening
Vihmasadu majutuse ukselt

Kohalik buss. Katusel nägime inimesi, kanasid, sigasid, kylmkappe, trimmereid jne..
Järgmiseks sihtkohaks oli Port Barton, mis oli väge äge. Selle koha väiksus ja turistite poolt vähene kylastatavus tegi sellest kohast meie jaoks väga m6nusa peatumispaiga. Yks p6hjustest, miks seal nii vähe rahvast veel on, v6ib olla ka väga kehvas seisus tee, mis sinna viis. Seda on viimaste aastate jooksul kyll ehitatud, kuid osad l6igud olid kyll väga raskesti läbitavad, eriti peale vihmasadusid. Kohalikud arvasid, et paari aastaga ehitatakse see korralik tee valmis ja siis arvatavasti hakkab seda kohta palju rohkem turiste kylastama. Kui olnuks aega, v6inuks seal kauem olla. Aga paadituuril nägime sellist mereelu, mida siiani 80 päeva jooksul ei olnud kohanud. Samuti nägime mitmeid merikilpkonnasid väga lähedalt, mis oli t6esti v6rratu elamus.Port Bartonis kohtasime ka kahte eestlast, kellega lähemal tutvumisel selgus, et nendega on veel 23 eestlast kaasas!!! Tegu oli siis suure turismigrupiga Eestist. Arvestades kui vähe rahvast Port Bartonis oli, ei julgenud mina enam eesti keeles k6va häälega vanduda. Veetsime eestlastega paar 6htut koos ning nautisime rummi, millest odavamat mina ei ole kunagi saanud. Samuti ei olnud Port Bartoni randades nii palju kauba myyjaid nagu meie järgmises sihtkohas Boracay saarel ja 6htused istumised rannas, kus kohalikud mängivad reggae muusikat, oli tore.
Siis kui kylas elekter ära läheb, saab romantilist öhtusööki nautida. Tavaliselt hotellides oli elekter saadaval 18.00-00.00
Järgmine päev merel 
Meie paat
Enne padukat
Parim pitsa, mida yldse saanud oleme
Teel Port Bartoni White Beachi
White Beach
Port Bartoni ja White Beachi vahe oli umbes 3 km yks suund. See koer tuli meid kylast randa saatma ja pärast saatis meid tagasi kylasse ka! :)
Eestlastega sai eelmisel öhtul rummi laua taga kokku lepitud, et läheme vabaviskeid viskama. Mehed käisid kolmerattalisega kogu kyla läbi, et palli osta ja löpuks nad selle ka leidsid! Pärast annetasime palli kohalikele, kes olid väga önnelikud selle yle :)

Keegi sai sellises luksuses elada!
Boracay saarele j6udes olime s6natud, sest turistide hulk oli tohutu. Hiinlasi oli nii palju, et tekkis tahtmine tagasi Palawani saarele minna. Eks see hindade t6usmine ja uute majutusasutuste kerkimine ole loogiline käik kui turiste on palju. Aga rannad on ka siin väga ilusad ja kui iga päev päike ka paistaks hommikust 6htuni, siis oleksime juba korralikud grillkanad. Ka siin saarel oleme näinud viite eestlast: yks 6petab lohesurfi. Siis nägime kahte noort tydrukut, kellest yks l6ikas ja hooldas augustis juhuslikult mu juukseid ja habet Tallinnas ning yhte paari veel, kellega veetsime aega nii rannas kui 6htuti koos syyes ja rummi nautides. Kaks nädalat Filipiinidel on läinud väga kiiresti, aga on olnud väga tore ja tulevikus tahaks veel siia puutumata saartele veel tagasi tulla. Homme aga lendame juba Cebusse ja ongi jäänud viimane nädal Filipiinidel. Seejärel kylastame Taiwanis s6ber Margust m6ned päevad ja hakkamegi Osaka kaudu kodu poole lendama.
Enne Boracay saarele minekut pead ostma kolmest körvuti asetsevast putkast kolm eri piletit. Kus on loogika? Inimesi on liiga palju ja töökohti liiga vähe.
Boracaylt leidsime uue raha: Euroopa dollar 💸
Päikeseloojangud Boracayl olid just sellised!
Puuviljalett. Turistilt kysitakse päris kröbedat hinda.

Tricycle juhi "rahakott"
Kohalikega ehitamas
Vaade Boracayle
Päikeseloojangud on iga päev erinevad
Hiidkrevetid. Ostsime turult värsked ja lasime teiste eestlaste hotellis ära grillida. Super maitse ja mega palju liha!
Yks väiksem ja vaiksem rand. Enne kui hiinlased jälle kohale lendasid..
Jep!
Väiksed poisid ehitasid minutitega selliseid losse ja 100 peeso eest said oma nime Boracay asemele kui tahtsid.
Parim smuuti linnas
Meie pöhi söögikoht Smoke 
Kookose jäätis
Pöhi rumm. 750 ml rumm maksab 1,5 eurot.
Töld meid ootamas
Boracay lennujaam
Reisida on m6nus! Järgmise postituseni!

Sten ja Kristi

Pühapäev, 12. november 2017

Pöhja-Sumatra ja Kota Kinabalu

Tere!
Oleme oma ööd veetmas Filipiinidel, Manila lennujaamas, nii et on sobilik aeg teha kokkuvöte Indoneesia ja Malaisia viimastest sihtkohtadest.
Reis Pöhja-Sumatrasse oli väga pikk. Hommikul vara söitsime paadiga Gili T saarelt Lomboki sadamasse, sealt kauples Sten hea hinnaga takso lennujaama (söit kestis 1,5-2 tundi), ootasime olematus lennujaamas hilinenud lendu ja jöudsime päris hilja Medani lennujaama. Kuna olime ysna väsinud, otsustasime öö veeta Medani linnas ja hommikul shared taxiga minna edasi Toba järve äärde. Medani linn on kohutav! Seal pole turistidel kyll midagi teha, linn on laiali valgunud, öhk on umbne ja köik tundub räämas ja vana. Aga ega see polegi turistide linn. Ööbimiskohast ostsime siis söidu Toba järve äärede, kysisime veel mitu korda yle, kas auto söidab ikka otse järve äärde, mitte ringiga (olime internetist lugenud, et möni aeg tagasi just teiste turistidega nii juhtus). Saime kinnitust, et jajaa, auto läheb otse. Nii kui autosse istusime, saime aru, et sealt head nahka ei tule. Autojuht libistas sidurit nii et vähe polnud ja esimese ristmiku peal oleks juba esimene avarii olnud. Igatahes vötsime veel tee pealt kolm teist turisti peale ja siis selgus, et söidame läbi Berastagi (koht, kust saab minna kahe vulkaani otsa). Sten vöttis kiirelt oma kaardi välja ja näitas taksojuhile, et see pole otse tee. Yks turistidest aga väitis, et see on ainuke tee ja seda teist teed keegi ei kasuta. Kuna me polnud ka 100% kindlad, siis ei hakanud väga häält töstma. Löpuks selgus aga see, et see mees turist tahtis ise Berastagis maha minna ja tegelikult söidetakse ikka kyll seda kiiremat teed pidi. Meie söit, mis pidi kestma 4 tundi, kestis 7,5. Autojuht ja teed olid kohutavad! Ma ei mäleta täpselt, kas Eestis oli ka see saade, aga Soomes oli Suomen surkein kuski ehk siis Soome köige hullem autojuht ja no see juht oleks selle saate kyll ylekaalukalt vöitnud. Kitsastel mägiteedel söideti köik kurvid sirgeks, pidurdati alles siis kui kurvist välja sötmine oli jne. Vöin kyll julgelt väita, et see oli minu elu köige hullem autosöidu kogemus. Kui vörrelda, et ka Tais ja Vitenamis oli selliseid teid, siis autojuhid olid ikka tasemel. Meil oli algselt plaan, et pärast Toba järve kylastamist läheme ka neid vulkaane vaatama, aga ma polnud nöus enam seda teed söitma ja önneks me oleme juba paari vulkaani näinud ka 🌋 Meie sihtkoht oli Tuk Tuk ja selle jaoks pidime veel söitma paadiga u 40 minutit. Oleksime jöudnud kella 18-sele laevale, aga taksojuht lihtsalt tegi aega parajaks ja tiirutas majade vahel, et me sinna ei jöuaks, sest ta tahtis, et me tema tööandja juurest söögi ostaksime. Nagu mida asja? Me pidime lihtsalt tund aega veel ootama ja passima, et järgmise laeva peale saaks. Me olime ikka väga pettunud kogu systeemis. 
Toba järv ise on 100 km pikk ja 30 km lai, selle suurim sygavus on 505 meetrit. See on Indoneesia suurim järv ja maailma suurim vulkaaniline järv. Kliima seal oli nagu normaalsel Eesti suvel. Palju tuli vihma, aga meie möistes kylm polnud. Tegime natuke rolleriga ymbruskonna avastamist (pöletasin jala korralikult ära, kuna rolleri sumbutaja kate puudus ja läksin valelt poolt alla) ja lihtsalt niisama puhkasime. Vaated olid ilusad, aga lihtsalt mölutamine väsitab löpuks rohkem kui kogu aeg midagi tegemine 😂
 Puu oli kukkunud teele. Möne tunni pärast oli kaubaatuo kuristikus.
 Toba järv
Kohalikus stiilis maja
Kohalik kuju

 Enne vihma
 Hommikuvärskendus
 Kivi linn

 Ööbimiskoht
Diskopaadid mandri ja saare vahel

Niisiis otsustasime vulkaanid see kord vahele jätta ja söita järve äärest Bukit Lawangi dzunglisse orangutane vaatama. Söit läks jälle läbi Medani, aga seekord OTSE ja vöib julgelt väita, et kogu Pöhja-Sumatra reisi parim autojuht oli just siis. Ma kujutan ette, et te arvate, et see kogu autosöidust jauramine on jama, aga see oli töesti kohutav. Kui linnas vöimalus avaneb, läheb lapats pöhja, 100 km/h söita tänavatel, kus on augud rollerid ja inimesed, pole mingi probleem. Eestlased oleks vist välja surnud kui meil selline liikluskultuur oleks.. Jälle 10-tunnine autosöit yhest kohast teise (peaaegu sama aeg kui Helsingist Bangkoki lennukiga) ja olimegi kohal. Olime samas autos poolakatega ja osustasime nendega samasse ööbimiskohta minna ja löpuks vötsime koos ka dzunglimatka metsas ööbimisega. Kahe päeva jooksul nägime kokku 4 orangutani, eelnevalt kuulsime järve ääres, et yhed tydrukud nägid 15! No 4 on parem kui mitte midagi, aga 15 oleks ikka vöimas olnud! Esimesel päeval matkasime ja söime ja matkasime ja söime. Ja matkasime! Ööbimiskoha juures saime end jöes pesta ja varsti saime jälle syya. Selles suhtes meil vedas, et makta jooksul ei sadanud vihma ja sadama hakkas alles 6 paiku öhtul, kui me juba oma "telkides" olime. Öö läbi sadas korralikult ja tuli ka äikesevihma. Mina eriti magada ei saanud, alguses oli hirmus palav, siis hakkas mul kylm. Dzungli kohta oli tegelikult yllatavalt vähe igasugu putukaid ja mutukaid. Olid kyll kaanid, kes meist paar korda hakkasid verd välja imema (poolakas suutis öösel "vetsus" käies endale 6 kaani kylge haakida 🐛), moskiitosid oli ka, aga ööseks pandi meile moskiito vörgud peale ja myrki kasutasime ka korralikult. Teise päeva löpus 10 minutit enne majutuskohta tagasi jöudmist saime muidugi korraliku paduka eelmise päeva eest ka!
 Sellised linnud elasid dzunglis
Syya ootamas 
 Ema ja poeg
 Tahtis mu kuninganna krooni endale!
 Snäkk ja tee/kohv enne öhtusööki
 Köögitoimkond
 "Telk"
Elu yle järele mötlemas

Paar tundi puhkamiseks ja kehakinnitamiseks ja siis läks jälle lahti kohutav autosöit lennujaama lähedale hotelli, et järgmisel päeval selleks korraks Indoneesiaga hyvasti jätta. 
Järgmisel hommikul alustasime lendu Kota Kinabalusse vahemaandumisega Kuala Lumpuris. Miks selline sihtkoht? Kui märtsis lennupileteid ja plaani paika panime, arvasime, et läheme seal asuvat Kinabalu mäge vallutama, aga mis selgus? Selgus, et firma, kes mäkke töusmist organiseerib, oli pileti hinda märgatavalt töstnud vörreldes selle hinnaga, mida Steni söber Andres natuke aega tagasi pidi maksma. Ehk siis näkku oleks tulnud maksta umbes 300 eurot! Otsustasime, et selle "löbu" jätame ära. Niisiis tuli kuidagi jälle aega surnuks lyya. Esimesel päeval käisime linnast u 15 minutilise paadisöidu kaugusel oleva yhe saare peal. Saari, kuhu saab minna, on vähemalt 5. Sadamasse minnes polnud meil veel aimugi, kuhu läheme, aga trehvasime yhe hollandlase/prantslasega, kes oli oma söbral KK-l kylas ja too oli soovitanud minna Mandukani saarele. Snorgeldamise vöimalus oli seal ka olemas, aga korallid on ysna välja surnud ja päästevestidega hiinlased hulpisid vees piiratud alal. Ei kujuta ette, mis veel teistel saartel toimus, sest kohaliku sönul oli see köige vähem kylastatav saar 😀
Yhel päeval kylastasime ka Kinabalu parki. Kui kysisime turismifirmadelt pakkumisi, tulid päris kröbedad hinnad, umbes 100 eurot. No uurisime siis, kuidas omal käel minna. Kohalik buss edasi tagasi ja pargis omal käel orienteerumine ei tundunudki väga paha ja kokku läks see maksma umbes 10 eurot. Jube hinna vahe!
Igatahes ilmselt oleks pidanud enne lennupiletite ostmist natuke rohkem eeltööd tegema ja ehk KK välja jätma, sest kui mäge ei valluta, pole selles kohas suurt väga midagi teha..
 Pesupäev. Max 14 kg pesu, pesupulber ja loputusvahend, kuivati=2,5 eurot!
Saarel, taamal KK linn
 Anti tasuta kohalikku toitu maitsta
Juuksuris/barduris
 Seal see Kinabalu mägi ongi 😁
Kohalik supp laksa

Ja siin me nyyd oleme, kell on 00.30 ja meie lend läheb 9 paiku. Andres muidugi hoiatas, et enamik Filipiinide lende ei lähe öigel ajal välja. Aga eks otsime möne koha, kus saab end ehk kerra tömmata möneks tunniks ja siis tuleb ette vötta terminali vahetus (bussiga), mis pidi Manila lennujaamas yks paras peavalu olema. Ja siis vaatame, mis kell jöuame oma Filipiinide esimesse sihtkohta Coroni ja kas liigume sealt kohe edasi vöi jääme paariks päevaks sinna.
Olge mönusad ja varsti kohtume!

Kristi ja Sten

Goa ja sealt lõuna poole

Nädal möödas jälle nii et panen mõned toimetused ja tegemised kirja muidu ununevad veel ära. Goa on Indias väga populaarne piirkond puhka...