Seiklused Aasias: Filipiinid

Tere!
Mina olen Sten ja kajastan lyhidalt viimase aja toimetamisi.

Kaks nädalat Filipiinidel on märkamatult läbi saanud ja on taas aeg meenutada möödunut.

Kristi väga lennus6ite ei armasta, aga lend Manilast Busuanga saarele kestis just sellise 60-70 inimesele m6eldud lennukiga, milles istudes tundis igat 6huauku ja keeramist. Maandusime mägede vahele ja loodus oli t6esti kena. Suurema lennukiga sinna ei saagi minna, kuna lennurada on lihtsalt niiv6rd lyhike.

Siis kui öö tuleb veeta lennujaamas ja pörandal magada ei tohi

Kristi jaoks väike lennuk

Veetsime Coroni kylas yhe 6htupooliku. Selle yhe 6htupoolikuga käisime linnas jalutamas, kyla k6rgeima mäe otsas ja pärast seda kuumaveeallikates. Kuna aeg on Filipiinidel piiratud ja Palawani saarel ka kenad kohad, siis otsustasime kohe järgmisel päeval Palawani saarele El nidosse ära s6ita. Ilmaennustus soosis ka seda päeva ja v6tsime 3,5 tunnise merereisi sinna. Teine variant olnuks kaheksa tundi palju väiksema paadiga loksuda, aga tagantjärele tuttavate kommentaare selle aeglasema s6idu kohta kuuldes tuleb t6deda, et tegime ainu6ige valiku. Ja s6it selle kiirema laevaga maksis ka vaid kolmandiku rohkem (vastavalt 20 ja 30 eurot). Laev Montenegro ise oli v6rreldes näiteks Linda Line katamaraanidega vana ja väsinud.

Coron

Coroni päikeseloojang

Meie töld ka kusagil ootamas. Tundsime ta ära BB laulu "As Long As You Love Me" järgi. Juht tundis muret, kas me ikka seda laulu teame 😁

El nidosse j6udes majutusasutuste kohta info puudus, sest internetiyhendus oli olematu. Seega hakkasime mööda mereäärset p6hitänavat sisse astuma erinevatesse hotellidesse ja hostelitesse. Kui tuba oli liiga kallis, siis kysisime, kas oskab meile midagi paremat soovitada. Samas kui järgmine oli liiga kehv, siis palusime midagi viisakamat soovitada ja peale neljandat v6i viiendat vaatamist leidsime selle sobiva. Kuna internet oli igal pool väga kehv (loe:olematu), siis ostsin endale k6nekaardi, millele kolme päeva tagant jälle euro eest interneri mahtu peale laen. Kasutan seda ka mobiilse kuumkohana ja jagan internetti s6bralikult Kristiga. Järgmisel hommikul oli äratus juba natukene peale seitset. Ei saanud esimese hooga aru, mida see teenindaja kisas seal ukse taga, aga selgus, et hommikusöök oli kenasti lauale toodud ja kutsuti sööma. Samas oli tore, sest päev algas selle v6rra varem ja oli seet6ttu pikem :). Järgmine päev oli rolleripäev, käisime Nagkalit-kalit waterfalli juures ja Nacpani ning Duli randades. Joa juurde oli kuskil kaks kilomeetrit jalutamist ja rolleriparklas pakuti suure hoolega meile giidi kaasa, et tee on raske ja keeruline kohale j6uda, aga meie otsustaime selle tee ise ette v6tta. Kuna meil on abimeheks telefonis olev offlain kaart, siis ei olnudki mitte mingisugust probleemi- kymmekond j6eyletust ja olimegi väikse joa ääres. Sealt edasi Nacpani randa j6udmine oli ikka omaette tsirkus. Teed olid nii korrast ära, et paha hakkas. Hakkas kahju sellest rollerist kohe ja kuna Kristi pärast olin ka mures, siis vahepeal k6ndis tema jala ja mina ukerdasin yksi seal mudamylkas. M6lemad rannad olid väga kenad, kuigi m6lemas pidime kokku puutuma liivakärbestega, mida nägime ka Vietnamis. Need on sellised pisikesed mudilase moodi putukad, mis t6enäoliselt tulevad märja liiva seest. Hammustavad valusasti ja siis tulevad punnid ja need sygelevad kohutavalt, peab v6tma allergiarohtu v6i määrima hydrokortisooni selle leevendamiseks.

El Nidost v6tsime veel yhepäevase snorgeldamise tuuri. Vaated ja saared olid v6rreldavad Krabi (Tai) ja Halong Bay (Vietnam) saartega. Korall seal on aga suremas tänu nende peal k6ndimisele ja kalasid oli ka vähev6itu. El Nidos s6ime yhel 6htul oma esimese krabi kahepeale ära, tööd ja nokitsemist oli palju, et sealt k6ik see liha kätte saada. Samuti käisin seal kolm päeva järjest kohalikke ambaalide ja paari turistiga j6usaalis kangi sikutamas.

Rannad on puhtad ja pehme liivaga

Pärast mudaseid teid

Krabi

Vastikud punnid, mis sygelevad kauem ja rohkem kui sääse punnid

Päev merel. Päästevest oli kohustuslik nagu ka pildilt näha...

Treening

Vihmasadu majutuse ukselt

Kohalik buss. Katusel nägime inimesi, kanasid, sigasid, kylmkappe, trimmereid jne..

Järgmiseks sihtkohaks oli Port Barton, mis oli väge äge. Selle koha väiksus ja turistite poolt vähene kylastatavus tegi sellest kohast meie jaoks väga m6nusa peatumispaiga. Yks p6hjustest, miks seal nii vähe rahvast veel on, v6ib olla ka väga kehvas seisus tee, mis sinna viis. Seda on viimaste aastate jooksul kyll ehitatud, kuid osad l6igud olid kyll väga raskesti läbitavad, eriti peale vihmasadusid. Kohalikud arvasid, et paari aastaga ehitatakse see korralik tee valmis ja siis arvatavasti hakkab seda kohta palju rohkem turiste kylastama. Kui olnuks aega, v6inuks seal kauem olla. Aga paadituuril nägime sellist mereelu, mida siiani 80 päeva jooksul ei olnud kohanud. Samuti nägime mitmeid merikilpkonnasid väga lähedalt, mis oli t6esti v6rratu elamus.Port Bartonis kohtasime ka kahte eestlast, kellega lähemal tutvumisel selgus, et nendega on veel 23 eestlast kaasas!!! Tegu oli siis suure turismigrupiga Eestist. Arvestades kui vähe rahvast Port Bartonis oli, ei julgenud mina enam eesti keeles k6va häälega vanduda. Veetsime eestlastega paar 6htut koos ning nautisime rummi, millest odavamat mina ei ole kunagi saanud. Samuti ei olnud Port Bartoni randades nii palju kauba myyjaid nagu meie järgmises sihtkohas Boracay saarel ja 6htused istumised rannas, kus kohalikud mängivad reggae muusikat, oli tore.

Siis kui kylas elekter ära läheb, saab romantilist öhtusööki nautida. Tavaliselt hotellides oli elekter saadaval 18.00-00.00

Järgmine päev merel

Meie paat

Enne padukat

Parim pitsa, mida yldse saanud oleme

Teel Port Bartoni White Beachi

White Beach

Port Bartoni ja White Beachi vahe oli umbes 3 km yks suund. See koer tuli meid kylast randa saatma ja pärast saatis meid tagasi kylasse ka! :)

Eestlastega sai eelmisel öhtul rummi laua taga kokku lepitud, et läheme vabaviskeid viskama. Mehed käisid kolmerattalisega kogu kyla läbi, et palli osta ja löpuks nad selle ka leidsid! Pärast annetasime palli kohalikele, kes olid väga önnelikud selle yle :)

Keegi sai sellises luksuses elada!

Boracay saarele j6udes olime s6natud, sest turistide hulk oli tohutu. Hiinlasi oli nii palju, et tekkis tahtmine tagasi Palawani saarele minna. Eks see hindade t6usmine ja uute majutusasutuste kerkimine ole loogiline käik kui turiste on palju. Aga rannad on ka siin väga ilusad ja kui iga päev päike ka paistaks hommikust 6htuni, siis oleksime juba korralikud grillkanad. Ka siin saarel oleme näinud viite eestlast: yks 6petab lohesurfi. Siis nägime kahte noort tydrukut, kellest yks l6ikas ja hooldas augustis juhuslikult mu juukseid ja habet Tallinnas ning yhte paari veel, kellega veetsime aega nii rannas kui 6htuti koos syyes ja rummi nautides. Kaks nädalat Filipiinidel on läinud väga kiiresti, aga on olnud väga tore ja tulevikus tahaks veel siia puutumata saartele veel tagasi tulla. Homme aga lendame juba Cebusse ja ongi jäänud viimane nädal Filipiinidel. Seejärel kylastame Taiwanis s6ber Margust m6ned päevad ja hakkamegi Osaka kaudu kodu poole lendama.

Enne Boracay saarele minekut pead ostma kolmest körvuti asetsevast putkast kolm eri piletit. Kus on loogika? Inimesi on liiga palju ja töökohti liiga vähe.