Reede, 16. veebruar 2018

Goa ja sealt lõuna poole

Nädal möödas jälle nii et panen mõned toimetused ja tegemised kirja muidu ununevad veel ära.
Goa on Indias väga populaarne piirkond puhkamiseks. On nii kohalikke , seljakotirändureid kui ka paketireisijaid. Mina sõitsin 5 päevaga oma tublid 500 km, käies goa lennujaamast vaadates lõunapoolsestes randades kui ka põhja pool. Lennujaama ümbrusesse jäävad rannad on aga praeguse hooaja tõttu üsna ülerahvastatud. Kui järgmine kord peaksin Kristiga Goasse tulema , siis külastaksime lõunapoolseid randu, kus on vaikne ja tshill, aga samas kõik kättesaadav. Ühel pilvisel päeval otsustasin vaatamisväärsuste päeva teha. Öö enne rongi väljumist Hampisse veetsin raudteejaama lähedal dormitorys. Kuna pilet oli ootejärjekorras, siis ma ei teadnud mis minust saab. Platformil istus minuvane paarike ja otsustasin uurida kuidas ja millal nemad rongipileti said. Nemad olid eelmisel päeval netist lasknud India sõbral osta. Ja tegelikult ongi vaja osta rongipilet võimalikult vara või väljumisele eelneval päeval tulevad müüki viimase hetke piletid, mis on 1,5 korda kallimad kui tavalisi kohti enam pole. Aga mina otsustasin nendega ühineda ja rongi peale minna. Piletikontrolöri eest õnnestus ka ära nihverdada ja nii ma oma ootejärjekorras oleva piletiga 8 tundi kliimaga klassis sõitsin. Hampi on väike külakene mis on oma ajalooliste ehitistega alates 1986 aastast Unesco maailmapärandite nimekirjas ja peale seda on ka turistide arv pidevalt kasvanud. On inimesi, kellele see koht väga meeldib. Palju nägi seal selliseid hipisid ja kampsuneid. Meie ööbisime seal sakslastega ühe öö , nägime kõik võimaliku ühe päevaga ära ja otsustasime rongiga edasi liikuda, sest polnud midagi sellist mis paneks teise öö veel seal olema. Hampist veel nii palju, et need põhilised vaatamisväärsused on ühel pool, siis majutusasutusdd kõik teisel pool jõge. Paadid sõidavad hommikul 8.30st -17.30. Meie jõudsime esimesel õhtul sinna 17.32 ja üllatus üllatus kohe hakati raha sisse nõudma. Maksime lõpuks kolm korda rohkem tavahinnast , aga nende suhtumine koorida ei olnud meeldiv(ei räägi küll suurtest summadest aga kui muidu 30 senti siis nüüd küsiti euro)
Vaatamisväärsused vaadatud, hakkasime rongi ootama. Rong hilines lõpuks 3 tundi ja nii me seda õlut ja rummk seal sisse omale kallasime. Istusime õues ja tundus, et käsi hakkas kuidagi sügelema. Arvasin, et sääsed või midagi aga hommikul Bangaloresse jõudes tundsin väikseid punnikesi kehal sügelemas. Ei teagi kas sain need siis eelmise öö majutusest, olid rongis mingid lutikad või oli see allergia õlle ja rummi vastu. Leidsime linnast arsti kes mu 1,5 euri eest üle vaatas ja määras allergiatabletid. Kahe päevaga olid punnid kadunud. Kuna õhtuks oli Bangalorest uus 11 tunnine rong väljumas kochi poole siis ei teadnud mida päevaga peale hakata. Leidsime hipodroomi kus parasjagu toimusid võistlused ja saime meiegi osa nendest võiduajamistest. Kochisse jõudes läksid sakslased oma teed, neil oli lõuna pool kokkusaamine oma sakslastest sõpradega. Mina aga tutvusin linnaga. Järgmisel päeval käisin 7 tunnisel paaditripil jõe peal. Tutvusime kohaliku külaelu ja erinevate vürtside ja taimedega. Järgmised kaks päeva kulusid mul rolleri seljas,sest jätsin oma enamus asju majutusse ning sõitsin 130 km kaugusele Munnari nimelisse külla kus on juba paar sajandit teed kasvatatud. Loodus ja need teeistandused on muidugi vägevad. Veetsin ühe öö seal, tiirutasin teeistanduste vahel ning käisin ka muuseumis kus näidati ajalugu ning tee valmimist. Nüüd aga ootan rongijaamas rongi, millega sõidan Varkalasse kus mind ootab 4 päeva randa , merd ja päikest!

Telefoniga ei ole lihtne neid pilte siia lisada , nii et lisan neid jooksvalt sinna facebooki albumisse.

Tsau

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Goa ja sealt lõuna poole

Nädal möödas jälle nii et panen mõned toimetused ja tegemised kirja muidu ununevad veel ära. Goa on Indias väga populaarne piirkond puhka...