Reede, 16. veebruar 2018

Goa ja sealt lõuna poole

Nädal möödas jälle nii et panen mõned toimetused ja tegemised kirja muidu ununevad veel ära.
Goa on Indias väga populaarne piirkond puhkamiseks. On nii kohalikke , seljakotirändureid kui ka paketireisijaid. Mina sõitsin 5 päevaga oma tublid 500 km, käies goa lennujaamast vaadates lõunapoolsestes randades kui ka põhja pool. Lennujaama ümbrusesse jäävad rannad on aga praeguse hooaja tõttu üsna ülerahvastatud. Kui järgmine kord peaksin Kristiga Goasse tulema , siis külastaksime lõunapoolseid randu, kus on vaikne ja tshill, aga samas kõik kättesaadav. Ühel pilvisel päeval otsustasin vaatamisväärsuste päeva teha. Öö enne rongi väljumist Hampisse veetsin raudteejaama lähedal dormitorys. Kuna pilet oli ootejärjekorras, siis ma ei teadnud mis minust saab. Platformil istus minuvane paarike ja otsustasin uurida kuidas ja millal nemad rongipileti said. Nemad olid eelmisel päeval netist lasknud India sõbral osta. Ja tegelikult ongi vaja osta rongipilet võimalikult vara või väljumisele eelneval päeval tulevad müüki viimase hetke piletid, mis on 1,5 korda kallimad kui tavalisi kohti enam pole. Aga mina otsustasin nendega ühineda ja rongi peale minna. Piletikontrolöri eest õnnestus ka ära nihverdada ja nii ma oma ootejärjekorras oleva piletiga 8 tundi kliimaga klassis sõitsin. Hampi on väike külakene mis on oma ajalooliste ehitistega alates 1986 aastast Unesco maailmapärandite nimekirjas ja peale seda on ka turistide arv pidevalt kasvanud. On inimesi, kellele see koht väga meeldib. Palju nägi seal selliseid hipisid ja kampsuneid. Meie ööbisime seal sakslastega ühe öö , nägime kõik võimaliku ühe päevaga ära ja otsustasime rongiga edasi liikuda, sest polnud midagi sellist mis paneks teise öö veel seal olema. Hampist veel nii palju, et need põhilised vaatamisväärsused on ühel pool, siis majutusasutusdd kõik teisel pool jõge. Paadid sõidavad hommikul 8.30st -17.30. Meie jõudsime esimesel õhtul sinna 17.32 ja üllatus üllatus kohe hakati raha sisse nõudma. Maksime lõpuks kolm korda rohkem tavahinnast , aga nende suhtumine koorida ei olnud meeldiv(ei räägi küll suurtest summadest aga kui muidu 30 senti siis nüüd küsiti euro)
Vaatamisväärsused vaadatud, hakkasime rongi ootama. Rong hilines lõpuks 3 tundi ja nii me seda õlut ja rummk seal sisse omale kallasime. Istusime õues ja tundus, et käsi hakkas kuidagi sügelema. Arvasin, et sääsed või midagi aga hommikul Bangaloresse jõudes tundsin väikseid punnikesi kehal sügelemas. Ei teagi kas sain need siis eelmise öö majutusest, olid rongis mingid lutikad või oli see allergia õlle ja rummi vastu. Leidsime linnast arsti kes mu 1,5 euri eest üle vaatas ja määras allergiatabletid. Kahe päevaga olid punnid kadunud. Kuna õhtuks oli Bangalorest uus 11 tunnine rong väljumas kochi poole siis ei teadnud mida päevaga peale hakata. Leidsime hipodroomi kus parasjagu toimusid võistlused ja saime meiegi osa nendest võiduajamistest. Kochisse jõudes läksid sakslased oma teed, neil oli lõuna pool kokkusaamine oma sakslastest sõpradega. Mina aga tutvusin linnaga. Järgmisel päeval käisin 7 tunnisel paaditripil jõe peal. Tutvusime kohaliku külaelu ja erinevate vürtside ja taimedega. Järgmised kaks päeva kulusid mul rolleri seljas,sest jätsin oma enamus asju majutusse ning sõitsin 130 km kaugusele Munnari nimelisse külla kus on juba paar sajandit teed kasvatatud. Loodus ja need teeistandused on muidugi vägevad. Veetsin ühe öö seal, tiirutasin teeistanduste vahel ning käisin ka muuseumis kus näidati ajalugu ning tee valmimist. Nüüd aga ootan rongijaamas rongi, millega sõidan Varkalasse kus mind ootab 4 päeva randa , merd ja päikest!

Telefoniga ei ole lihtne neid pilte siia lisada , nii et lisan neid jooksvalt sinna facebooki albumisse.

Tsau

Pühapäev, 4. veebruar 2018

Täna on kuues päev Indias ja aeg meenutada natukene mida kõike põnevat ära sai tehtud.
Teisipäeva hommikul Delhi lennujaama maandudes teadsin, et õhtuks on soov jõuda Agrasse, kus on Taj Mahal.
Eeltöö on selle reisi puhul olnud puudulik, mis tähendab, et marsruut on küll enam vähem välja joonistunud,aga see kuidas või millega kusagile minna tuleb käigu pealt. Metrooga sai kenasti 80 eurosendi eest delhi rongijaam juurde ja seal tahtsin samaks päevaks rongipiletit Agrasse mis on u 200 km Delhist. Tänu oma sinisilmsusele olin ühel momendil rongijaama kõrval kuskil offices , aga kuna rongipileti eest küsiti u 15 euri ja see tundus kahtlasemast kahtlasem, siis saatsin ma nad kukele ka läksin sihikindlalt rongijaama . Rongijaama teisel korrusel oligi turistide jaoks mõeldud piletikassa kust sain oma pileti 2 euriga. India rongid on küll vanad aga 2 klassis kannatab sõit küll. ( see sõit kestis natuke üle 3 tunni aga järgmiseks nädalaks on ostetud 15 tunnizele rongisõidule pilet..see saab olema elamus, mida vist rohkem ei tahaks). Agra kaks põhilisemat vaatamisväärsust ongi Taj Mahal ja siis Agra kindlus.
                                       Taj Mahal
                                     Agra fort
Kohaliku mehe pensionile saatmise pidu, kuhu juhuslikult sattusime. Pakuti süüa ja juua.


Käisin mõlemas ja tõesti on ikka uskumatult võimsaid ehitisi suudetud püsti saada ja seda juba sajandeid tagasi. Agrast tagasi saime ühe delhist pärit noormehega kes oli ka Taj Mahali külastamas ja ööbis samas majutuses. Ta oli meeleldi nõus mind ja kahte hispaanlast ning üht argentiinlast Delhisse endaga kaasa võtma. Üks päev sai veedetud Delhis ning tutvutud sealsete vaatamisväärsustega. Lend Goasse kestis kaks tundi ja kohale jõudsin kuskil 8 paiku õhtul. Kuna oli pime ja vahemaad goas pikad ning ma ei teadnud kuhu ma minemas olin siis võtsin toa lennujaama vahetuslähedusse. Tuba oli küll üksiku seljakotiränduri jaoks kallis aga veel kallim olnuks taksoga kuskile ranna lähedale majutusse sõita. Järgmisel päeval sõitsin kopikate eest kohaliku bussiga linna et siis rongijaamast järgmiseks nädalaks piletid ära osta. Uskumatu on see et järgmiseks reedeks ma olen ootejärjekorras ehk siis pileteid polnud mu jaoks. Üldse see piletite ostmine rongijaamast on kuidagi nii palju keerulisem kui meil eestis ja soomes. Väike lõuna sisse söödud ja siis oli mõte roller rentida. Linnas ei tahtnud keegi ilma passi panti andmiseta rollerit rentida, aga õnneks tuli üks sõbralik mootorattaga paksuke, kes lubas mu viia kuurortisse kust kindlasti antakse tagatise vastu. Leidis mulle ühe külalistemaja ka mis kärab kah ja nii ma siis läksingi täna hommikul rollerit rentima. Tagatisraha otsima hakates selgub, et osa rahast oli jalutama läinud. Täpsemalt on rahakotist puudu 75 dollarit ja u 150 eurot. Kui niigi on olnud väljakutsuv olla üksi reisil siin Indias kus puudub loogika ja loogilisus, siis see seda olemist siin paremaks ei teinud. Ometi on kott olnud koguaeg minu vahetusläheduses. Eks pean lihtsalt veelgi hoolsam olema ja tean , et MITTE KEDAGI peale iseenda usaldada EI TOHI.
Üritan nende goa ilusate randade ja päikse toel sellest üle olla ning nautida!

                                        Enne
                Ja pärast. Soodne ja moodne (3€)
                      Vaatamisväärsus Delhis.
                        Rannapäev Goas.
Kohalikud bussid Goas. Tunni ajane sõit 30 eurosenti.



Sten tänab ja püüab oma asju hoida nii, et järgmine kord ei peaks varastest juttu tegema.

Esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Kaheksa nädalat!

 
Hei,
Eelmisest reisist Kristiga on möödas täpselt 7 nädalat kui olen taas pakkinud seljakoti ja asunud teele.
Reis, mille me koos Kristiga läbi tegime oli seiklusterohke ja tore, käidud sai Tais, Vietnamis, Indoneesias, Malaisias, Filipiinidel, Taiwanis ja Jaapanis.
Elus tuleb teha valikud ja mina tegin valiku minna eemale mõneks hetkeks . Olen pakkinud oma seljakoti ning olenHelsingi lennujaamas teel Indiasse, Srilankale ja Taisse.
Teen seda seepärast, et saada aru, et koos on olla hea. Saamaks aru, kui palju kedagi või midagi igatsed, peab temast lihtsalt natukseks ajaks kaugel olema ja küll seejärel elu ja tunded oma korrektuurid teevad.
Kajastan aeg ajalt oma tegemisi. Tõenäoliselt küll mitte nii korrektselt ja põnevalt kui Kristi seda meie 14 nädalase seikluse jooksul tegi, aga annan endast parima.
Tahan veel lisada, et elu on chill. Olen aru saanud, et reisida on tore ja tühiste asjade pärast muretsemine võib tekitada suuremaid  muresid :)
Olge tublid!
Avastaja Sten

Neljapäev, 11. jaanuar 2018

Lõpuks ometi viimane postitus!

Tere!
Eestisse maandumisest saab täna täpselt üks kuu, kuid viimased reisil oldud nädalad on veel blogisse kirjutamata. Minul on juba kohtade nimedki meelest läinud, Stenil on õnneks selle koha pealt parem mälu :)
Niisiis, Boracaylt lendasime Cebusse, kust oli plaan minna edasi Alona Beachile. Otsustasime lennukis, et ööseks Cebusse ei jää, sest me suurlinnade fännid pole ja parem oleks teha üks pikk reisi päev kui mitu lühikest. Alonale saamiseks oli vaja lennujaamast võtta takso ja sõita läbi linna sadamasse ning sealt tiiburi taolise alusega Boholi saarele. Lennujaamas oli valida, kas võtta valge või kollane takso. Takso hinnad olid tabloo peal ilusti välja toodud ja valge takso oli tunduvalt odavam kui kollane. Me ei saanud hästi aru, kes siis seda kollast taksot kasutab kui see kallim on? Igatahes taksojuht oli meil tore. Tegi enne sadamat lõikekat läbi slummi, kus jooksis väga palju lapsi ringi. Tegime juttu ja küsisime palju temal lapsi on. Ta vastas, et tal on üks laps ja temal on olnud family planning, mitte family planting :D Sadamas pidi nagu ikka läbima mitu piletimüügipunkti ja seejärel pääses alles laeva.

Järjekordne piletimüügi punkt

Laevasõidu kohta olime jälle lugenud igasugu jutte, aga meil küll midagi paha öelda pole. Sõit kestis lubatust isegi 5 minutit vähem. Aga kes selle tee peaks järgmine kord ette võtma, soovitan soojalt osta endale väli teki pilet. Esiteks see on odavam ja teiseks võib sise ruumis surnuks külmuda, sest konditsioneer on pandud umbes 15 kraadi peale. Saime Alonal kokku hollandlastega, kes olid laeva siseruumis sõitmisest juba nädal aega haiged olnud. Boholi sadamast pidime kuidagi saama Alona Beachile. Muidugi olid kohe vastas nii tricycle mehed kui ka autoga mehed, kes pakkusid kõik "väga head" diili. Sten kauples natuke jälle ja sõit võis alata. Boholil on kolmerattalised tunduvalt väiksemad kui nt Boracayl ja neljakesi sellisega seal sõita pole võimalik. Hea, et meie seljakotid koos meiega sinna ära mahtusid! Alona Beach ei olnud meie jaoks nii turistikas nagu meile räägiti. Ehk tundus see meile nii sellepärast, et olime tulnud Boracaylt :D Kui oleksime tulnud Port Bartonist sinna, siis ilmselt oleks see olnud väga turistikas. Igatahes olime seal kaks päeva, esimese päeva vedelesime niisama rannas ja teiseks päevaks ostsime endale paaditripi merel, kus pidi nägema delfiine ja kõike kaunist mereelu snorgeldades. See oli kõige kohutavam ja turistikam paadireis meie kolme kuu jooksul. Kahju oli nii delfiinidest kui ka rahast, mis selle eest maksma pidime. Nimelt oli paate merel palju ja kui üks neist nägi delfiine, siis kõik plöristasid oma paatidega neid taga ajama. See hääl, mis selle koha paatidest välja tuli, oli jube!!! Ma hodsin terve sõidu aja oma kõrvu sõrmedega lukus, et ma kurdiks ei jääks. Ja mida need delfiinid veel pidid tundma? Ja snorgeldamine.. snorklid lasid vett läbi, hingata ei saanud. "Giid" ütles, et snorklit polegi vaja, pista pea niisama vee alla :D Nagu päriselt? :D Läksime Steniga sealt veest ära ja olime pettunud. Nii palju kui meil õnnestus vee alust maailma näha, siis oli seegi seis seal nutune, korallid olid juba põhimõtteliselt ära surnud. Aga sukeldumine pidi seal väga kift olema. Seejärel viidi meid veel mingisse turisti kohta mingit mõttetut liivariba vaatama. Olime ikka täitsa löödud sellest reisist kui tagasi sõites hakkasid paadimehed äkki karjuma, et vaadake vaalhai! Ja oligi! Hästi suur ja ujus meie paadi alt läbi, meie paat lõi korralikult kõikuma ja kõik olid uperkuutis paadi põrandal koos. Vaalhaisid tavaliselt seal ei näe ja meil ikka väga vedas, nii et see päästis kogu meie paadisõidu negatiivse mulje :)
Alona Beachi rand mulle isiklikult väga ei meeldinud, vesi oli hästi madal ja sügavamale ei saanud minna, sest seal tulid juba vesiheinad vastu. Vesiheintes elab väga palju meritähti. Veel. Nimelt on inimesed (loe hiinlased) ikka väga rumalad, nad võtavad meritähti veest välja ja pildistavad minutite kaupa ennast koos loomaga. Ja nad ei saa inglise keelest aru kui üritad neile seletada, et nad surevad ära, kui nad vett ei saa. See oleks sama, kui inimene panna minutiks vee alla, siis anda talle kaks sekundit õhku, panna ta uuesti kaheks minutiks vee alla jne. Jah, igatahes rumalad on need inimeseloomad küll!

 Alona Beach
 Alona Beach päikeseloojand
 Siis kui snorgeldamisest ei tule midagi välja...
Põõsas keset vett

 Alona Beachilt oli meil kaks varianti, kas minna Siquijori saarele või Andasse. Seekord otsustasime Anda kasuks, mis võib-olla polnudki kõige parem valik, kuna meie peatumisaeg jäi nädalavahetusele. Nimelt on Anda rand lähiümbruskonna kohalike jaoks väga populaarne ning rahvast veetakse kastiautodega randa ja õhtul koju tagasi. Inimesed grillivad, joovad rummi ja käivad suplemas. Ja nii laupäeval kui ka pühapäeval. Nädala sees on rand aga põhimõtteliselt inimtühi. Andasse saamiseks võtsime Alonalt kõige pealt kohaliku bussi olematu raha eest, sõit oli küll elamusterohke :D Sten ei mahtunud sinna väga ära ja vahepeal oli rahvast nii palju, et mõned rippusid bussi küljes. Edasi liikusime mikrobussiga ja kohal me olimegi!
 No ei mahtunud ära!
 Kotid pakiti ilusti katusele

Andast käisime ühel päeval rolleriga saarele tiiru peale tegemas. Kilomeetreid tuli ligi 200, aga õnneks teed olid head ja sirged ja isegi mina sain sõitmise enam vähem selgeks! Järgmine kord saan juba ise sõitmisega hakkama :) Käisime vaatamas šokolaadimägesid, mis muutuvad pruuniks kuival perioodil. Praegu olid mäed veel üsna rohelised, kuid kift vaatepilt oli ikkagi. Veel käisime vaatamas filipiinide tarsieri (nägin kusagil ka selle loomakese eestikeelset nimetust, aga see oli nii keeruline, et ei tule meelde). Sattusime loomakesi nähes jälle kokku karjuvate hiinlastega, kes ei saanud aru sildist, et karjuda ei tohi ja sellega äratasid nad paljud loomakesed unest üles. 
 Šokolaadimäed
 Sten naudib kaassõitja rolli, ehk sai käia FB kui mina sõitsin :D
 Tarsierid
 Bambusest rippsild, mis kõikus korralikult
 Sellise alusega käisime söömas ja jõe ümbruse loodust nautimas
 Kurvis kalluta
 Kohalikud

Anda ööbimiskoha soovituse saime jälle Andreselt, muidu oli koht ok, aga need kuked!!! Kuna Filipiinidel on kukevõitlus legaalne ja kukkede kasvatamine ja nendega võitlusareenil käimine on meeste põhihobi (ilmselt pärast rummi joomist), siis juhtuski nii, et meie ööbimisputka taga kasvatas naaber kukkesid. Need hakkasid kirema kella 3 paiku öösel ja see polnud mingi tavaline kukkede kiremine nagu Eestis normaalsed kuked, vaid see oli selline sea ruigamise ja kuke kiremise vahepealen. Igatahes väga jube! Ja kui ühel öösel läks kogu saarel elekter ära ja kuked hakkasid kirema, siis tundus küll, et oleme sattunud kusagile õudusunenäkku.
Ilmselt üks kiftimaid asju Anda juures olid koopad, kus oli erk sinine sügav vesi. Sinna võis vabalt sisse hüpata, mina ei julgenud, küll aga Sten ja kohalikud tegid seda. Ümbruskonnas on koopaid mitmeid ja lugesin, et mõndade aukude juures pole redelit, et enne kui sisse hüppad, veendu, et sa sealt pärast ka välja saaksid :D
Anda rand mulle isiklikult jälle väga ei meeldinud, nimelt pidi kilomeetreid kõndima, enne kui natukenegi sügavamaks läks ja siis olid vee põhjas veel mingid elukad ja vee taimed. Aga õhtul, kui vee tase oli tõusnud ja kuu taevas, oli seal päris ilus.
 Ööbimiskoha väravad
 Sten nautimas
 !!!
 Vaade koopast üles
 Tagasiteed otsimas
 See oli tegelikult surnud...
Kohalik grill

Pühapäev on kukevõitluspäev. Nii läksime meiegi areenile vaatama, kuidas see asi välja näeb. Rahvast oli palju, väga palju! Parkimisplats oli rollereid täis, kuked kiresid igal pool, rahvas karjus, tegi panuseid, elas oma kukele kaasa ja JÕI RUMMI! 99% panustajatest ja niisama pealtvaatajatest olid mehed. Nägin peale minu veel kahte naist, aga nemad panuseid ei teinud. Kukevõitlus näeb välja siis selline, et kaks kukke, kelle kannuste küljes on umbes 10cm pikkune tera, pannakse areenil vastamisi ning kes teise varem surmab, on võitnud ja võitnud on ka tema peale raha panustanud inimene. Lihtne. Vaatasime oma 5-6 võitlust ja läksime ära :)
 Kukevõitlus 
 Tulemused kirjutati ilusti üles 
 Vannitoas oli ükspäev tore üllatus...
 Esmaspäeval kui hakkasime Andast ära minema, nägi rand välja just selline - inimtühi
Minek

Boracaylt ära lennates arutasime, millal võiks jälle eestlasi näha ja mina olin 100% veendunud, et Anda pole see koht. Aga võta näpust! Tulime ühel õhtul söömast majutuskohta ja keegi ütleb meile tere! Pole võimalik! Aga nii oligi ja tore oli! Läksime veel pärast koos Cebusse ja käisime ühe õhtu linna peal. No suurlinnad ikka pole üldse meie teema!
Siis kui lapsed tänaval lõket teevad

Ja pärast Cebut oligi aeg juba Taiwani lennata. Lend ise oli hea, aga lennujaamas pidi umbes tund ootama, et templi passi saaks. Sõber Margus oli meile lennujaama vastu tulnud ja ootas meid päris kaua. Taiwanis ööbisimegi Marguse ja Marisa juures. Aitäh väga külalislahke võõrustamise eest! Kuna nende korter asub pealinnast Taipeist natuke väljas, siis kasutasime liiklemiseks busse ja metroosid/ronge. Ühistransport on odav ja väga hästi organiseeritud. Kuna meil väga palju aega polnud, siis avastasimegi Taipeid ja selle lähiümbrust. Järgmine kord kui on rohkem aega, tahaks näha ka Taiwani teisi osasid, seal pidid olema väga kiftid matkarajad ja ilus loodus. Käisime söömas väga erinevates ja maitsvates kohtades ning tänavatoit oli lihtsalt võrratu! Temperatuur oli juba meie jaoks külm - umbes 15 kraadi. Õnneks oli meil suvel Taiwani saadetud joped, nii et väga palju külmetama ei pidanud :) Õnneks olid Margusel töölt vabad päevad ja giid oli meil omast käest võtta :) Neli päeva Taiwanis möödusid kiiresti ja oligi aeg suund Osaka poole võtta.
Pole just ülearu ruumi
 Toitu nautimas
Liberty square
 Vaade Taipei linnale
 Looduslik kuumaveeallikas
 Jälle toitu nautimas
 Ööelu
 Sten ja Margus
 Indoneesia toitu valmistama õppimas

Jaapanis tervitas meid aga hoopis külmem ilm, umbes 6 kraadi. Saime Filipiinidelt soovituse käia Nara pisikeses linnas. Rongiga sõitsime umbes 40 minutit Osakast sinna.  Muidugi toimus samal ajal seal jälle mingi maratonijooks ja rahvast oli palju. Käisime tutvumas Osaka öise linnaga ja maismas kohalikku toitu. Ega väga palju muud teha ei jõudnudki :)
 Öine Osaka
 Järjekorras
 Kohalikele piisab sellest kogusest õlust, et purju jääda
 Steni outfit :D
Nara pargis
 Nara
 Pulm
 Selliseid kitsi jooksis vabalt kogu pargis ringi
 Hea!  
 Hea süsteem, vett peale tõmmates saad käed kohe ära pesta
 Sellised laed korteris. Viimasel hommikul lõi Sten kolm korda pea ära :D
 Kompse on juurde tekkinud
 Finnairi kassa juures ootas meid joulupukki
Lõpusirge Osaka lennujaamas

Ja siin me nüüd oleme, vihmases ja niiskes Eestis ja juba vaatame viimase hetke reisipakkumisi :D Külm on siin ju! Ja kui praegu muid kohustusi pole, siis võib ju veel paariks nädalaks ära käia :)

Varsti proovin ka video materjali lõikama hakata, siis saate veel parema ülevaate, kus me käisime ja mida nägime.

Järgmiste seiklusteni!

Kristi ja Sten

Goa ja sealt lõuna poole

Nädal möödas jälle nii et panen mõned toimetused ja tegemised kirja muidu ununevad veel ära. Goa on Indias väga populaarne piirkond puhka...