Gili Trawangan ja Mt. Rinjani

Tere!
Istume praegu Toba järve ääres ja naudime vihma sadu. Nii et on paras aeg kirjutada Gili Trawanganist ja Rinjanist (Sten).
Hommikul Ubudi kodumajutusest lahkudes ytles omanik, et viimane paat Gili T-le on juba ära läinud ja peame ootama järgmise hommikuni. Uurisime tuttavatelt, kes on sama teekonna läbi teinud, millal nemad söitsid ja selle järgi oleks veel mitu paati minemas. Ja kuna meile on ennegi kärbseid pähe aetud reisi jooksul, siis otsustasime ikka proovida. Käisime veel tiiru Kaia ja Co juurest läbi ja ytlesime head aega. Tellisime Grabi ja söit sadamasse vöis alata. Olime päris varakult kohal ja kohe tundus imelik, et kohalikud piletimyyad pole meile veel kraesse karanud. Varsti selguski, et ykski kiirpaat ei söida ja köik pärastlöunased söidud on tyhistatud ka mitme päeva pärast. Ei saanudki täpselt aru, mis pöhjuseks on, yhtede sönul on selle pöhjustanud vulkaan, teiste sönul lihtsalt sadama boss on nii öelnud ja korras. Meil jäi kaks varianti: 1) jääda ööseks sadama kylasse ja minna hommikuse laevaga 2) söita aeglase paadiga köigepealt 4-5 tundi Lombokile, vötta sealt takso, söita teise sadamasse 1-2 tundi ja siis söita sealt Gilile. Ja väidetavalt oleks selleks ajaks viimane laev juba ära läinud. Nii et otsustasime variant 1 kasuks. Ilm oli ilus ja saime rannas veel lebotada ja Sten hullas koos itaallastega lainetes. Minu jaoks olid need liiga suured.

 Yle pea lained

Hommikuks ostsime laeva pileti köige suuremale ja väidetavalt kindlamale laevale, mis Gilile läks. Aluminium laev. Seda röhutati kogu aeg. Aga see köige kindlam laev läks kaks korda keset ookeani katki, hulpisime seal lihtsalt lainetes. Polnud väga äge! Aga löpuks jöudsime kohale ja olime önnelikud!

Aluminium!

Gili saari on kokku kolm: Gili Trawangan, Gili Meno ja Gili Air. Gili T on neist köige suurem, 6m². Mingit motoriseeritud liiklust seal pole, könnid jala, söidad jalgratta vöi hobukaarikuga. Nägime ka paari elektri pealt töötavat rollerit. Meie köndisime tavaliselt jala, kuna randa oli ysna lyhike maa ja meie pool saarel oli ka väga palju söögikohti. Käisime snorgeldamistuuril (köige tuulisemal ja pilvisemal ilmal loomulikult) ja lihtsalt lebotasime ja vötsime päikest (mina puu all, Sten lauspäikese käes). Snorgeldades nägime ka yhte suurt kilpkonna, kahjuks mitte rohkem, ja päris palju kalu. Ma ootasin kyll natuke enamat, et kalu oleks veel rohkem ja kirjumad jne (Egiptuse aastate tagune snorgeldamine oli palju vöimsam!).

 Toredate itaallastega, kellega saime tuttavaks Balil Gilile minevat laeva taga ajades

Kui tuleb töö tegemise isu, saab alati kohalikke aidata

 Snorgeldamas

 Tööhobune

 Turiste ootamas

Veojalgratas

Ja siis läks Sten Rinjanit vallutama ja mina jäin puhkama. Oleksin ka läinud, kuid möned päevad körgemates oludes näitasid mulle varasemalt, et see pole minu jaoks. 2000 meetri peal hakkab mul juba ysna paha, hingata on raske ja nina ja silmad hakkavad vett jooksma. Aga Sten kirjutab nyyd edasi, kuidas Rinjanil läks 🌋

Minek

Sten: Kuidas yldse selline möte sai tulla tavalisel inimesel hakata ronima kuskile vulkaani otsa? Abimeheks oli söber Andres, kes arvas, et selle asja vöiks ikka ära teha ja otsus tuli seetöttu, et Malaisias asuva yle 4200 meetri körguse Kota Kinabalu mäe otsa ronimine olnuks neli korda kallim. Kuna Kristil on körgustesega raskusi, siis tagantjärele möeldes oli see ainuöige otsus yksi minna. Kuna kogemusi ja kokkupuuteid sellise mägironimisega varasemalt pole olnud (Eestis ja Soomes pole ju nii körgeid kynkaid),  siis ei osanudki väga suurt midagi oodata. Ootusärevus oli igatahes suur. Kristi saatis mu hommikul Gili T sadamasse, kust kohaliku paadiga ja umbes 40 kohalikuga körvalasuvale Lomboki saarele s¨öitsime. Tuuri korraldaja poolt oli auto vastas ja tunni ajalise söidu järel olin matka alguspunktis. Kuna minu paat jöudis lombokile ysna hilja ja ylejäänud grupiliikmed olid veetnud eelmise öö alguspunkti lähedal ja juba matka alustanud, siis sain mina esimesed kuus kilomeetrit läbida privaatse giidiga. Tagantjärgi vöib öelda, et need kuus kilomeetrit olid ka köige lihtsamad selle kahe päeva jooksul. Saime grupile kenasti järele, söime löunat ning seejärel ootas ees juba neli kilomeetrit töusu laagripaigani. Meie  grupis oli inimesi kuskil 12, aga kaks prantslast ja yks austria tydruk olid need, kellega koos laagriplatsile jöudsime. Ilm oli matka ajal olnud kyll pilvine aga sadu kordagi ei tulnud. Yles jöudes vahetasime higist märjad riided kuivade vastu ja seejärel hakkas vihma kallama.  Kuna meie grupi telgikandjaid polnud veel laagriplatsile jöudnud, siis saime vihma eest peitu teise grupi poolt ehitatud köögi presendi alla. Sellest aga polnud palju abi ja riided ning jalatsid said niiskeks. Kui löpuks telgid porteritega yles j6udsid, siis olid ka need ja magamiskotid natukene niisked. Peale paari tundi ootamist saime öhtusöögi söödud ja kaheksa paiku yritasime magama jääda. Telkimisala iseenesest oli otseses m6ttes r6ve, sest toidujäänuseid, pakendeid kui ka väljaheiteid oli lihtsalt ysna palju. Samuti oli seal hiiri ja ahve, kes ringi tiirutasid ja söögipoolist otsisid. Telki nad 6nneks ei tulnud ja kell kaks oligi juba äratus. Kuna magamiskott oli niiske, siis olid ka sokid niisked.  Pistin käe magamiskotist välja ja ka tossud olid eilsest niisked. Vöitlesin iseendaga, et end telgist välja ajada ja vulkaani tipu poole matkama hakata. See oligi köige raskem moment selle tripi juures, sest öues oli jahe, tuuline ning pime ja minul mingeid soojemaid riideid väga polnud. Kui aga juba telgist välja sain, siis teadsin, et teen selle ära. Tee laagripaigalt tippu oli 4,4 km. Körgustevahe oli 1100 meetrit ja see v6ttis aega natuke yle kolme tunni. Käsipalli mängimine on selle körval ikka ysna lihtne, ei pea kolm tundi järjest pingutama. Kohati oli vulkaani tuhka ikka paksult ja selle sees yles ronimine raske, samuti oli kätel ning jalgadel kylm, aga päikesetöusuga koos ma yles j6udsin ja väga 6nnelik ma olin. Tipus vöis kraade olla +2 ja +5 vahel, aga emotsioon oli nii kihvt, et jaheduse peale polnud aega möelda. Vaade oli super, ei oleks osanud oodata, et selline pingutus vöib sellist rahulolu tekitada. M6ned ilusad pildid ja videod ning poole tunni pärast hakkasin alla laagriplatsile minema. Päike oli ju välja tulnud ja oli näha et ikka väga kitsast rada pidi sai yles ronitud. Kell 8.30 laagriplatsile tagasi jöudes ootasid meid juba porterite poolt tehtud pannkoogid ja soe tee. Peale seda tunnike veel head vaadet ja hakkasime koos kahe tydrukuga alla tagasi tulema. Ylejäänud 9 inimest olid v6tnud kolmepäevase tuuri ja jätkasid matka järve ning soojaveeallikate juurde. Ja ega see alla tulemine ka lihtne polnud. Pölvedel oli teisel päeval ikka suur koormus, sest allamäge sai liigutud 14,5 km. Önneks pidasid tossud ja keha löpuni vastu ning jäin väga rahule sellega, millega hakkama sain. 28 tunniga sai käidud/ronitud kokku 29 kilomeetrit. Siis viidi mind kenasti autoga sadamasse ja löpuks Gilile jöudes mul oli nii hea meel tagasi olla. Ei oleks uskunud, et reisi jooksul midagi nii rasket ette vötan, aga tehtud see sai ja nyyd saab rahulikult edasi puhata :)

 Laagriplats

 Vaade laagriplatsilt

 Ma ei tea, kas see mees läks kohvriga yles...

 Enne magama minekut

 Löpusirge

 Emotsioon

 Tipus!

Vaade Rinjani tipust

Tehke järele!

Porteriks kutsutakse neid mehi , kes kannavad selle varustuse ja toidu alguspunktist laagriplatsile. Antud juhul siis oli 10 km yhel päeval yles ja teisel päeval 10 km alla tagasi ning enamus portereid tegi seda varvasvaheplätudega - uskumatud mehed.

Meie porter

Järgmises postituses kirjutame, kuidas sujus meie reis Pöhja-Sumatrasse (öigemini kuidas see EI sujunud) ja mis kohti me seal kylastasime!