Tere!
Olime möned päevad Sapas öhku hingamas! Söna otseses möttes, seal oli öhku, temperatuur oli 20-25 kraadi, kuna päike paistis seal harva. Millest on muidugi kahju, sest vaated, mis seal selge ilmaga oleks avanenud, oleks olnud veel vöimsamad kui praegu. Kahjuks käis linnas usin uute hotellide ehitamine ja vanade löhkumine, nii et linnas sees tolmas korralikult ja teed, tänavad olid tolmused, liivased, tsemendised, mullased jne. Aga öhku käisime hingamas linnast väljas 🌲
Sapasse söitsime öö bussiga. Söit algas u kell 22 ja Sapas olime kell 4 hommikul. Saime kella 6-ni magada, siis visati köiki koos kompsudega tänavale. Bussi aknast välja vaadates oli päris hirmutav vaatepilt, kuna meid ymbritses vähemalt 20 kohalikku mägedest alla tulnud naisterahvast, kes köik pakkusid meile kodumajutust ja ekskursioone mägedes. Sapast tagasi sattusime sellise bussi peale, mis korjas iga nurga pealt kohalikke peale. Kellele istumise kohta ei jagunud, lamas vahekäigus. Bussijaamast välja söites oli esimene peatus 200 meetri pärast 😁
Me käisime iseseisvalt linna avastamas ning yhel päeval rolleritega mägedes. Väga kaugele ei julgenud söita, kuna rollerid on Pöhja-Vietnamis vörreldes Taiga kehvemas seisus ning juba esimese mäe peal tundsime, et kaks suurema kondiga eurooplast vöib rollerile yle jöu käia.
Vötsime ka kahepäevase matkamise tuuri kodumajutusega. Kuna terve matkale eelnev öö oli sadanud, siis riisipöllud, mille servades me köndisime, olid mudased ja väga libedad, siis oli tykk tegemist, et pysti jääda. Ja ega see matk polnud siledal maal, vaid olidki päris järsud töusud ja laskumised. Turiste oli kokku 10 ja enam vähem köigile tuli kaasa nö saatja, ehk siis kohalikust höimust naisterahvas, kes sulle kätt andis keerulisemate kohtade peal. Minul isiklikult oli sellest väga suur abi, Sten sai ise hakkama 😉 Pärast muidugi soovisid need saatjad, et sa nende käest midagi ostaksid (sallid, rätikud, käepaelad jne). Kodumajutusse jäi meid viis. Perenaine valmistas meile piduliku öhtusöögi värskest toorainest (nägime kui kana viidi tapatalgutele). Toidud olid töesti väga maitsvad ning peremees pakkus riisi veini (veinist oli asi kaugel!) 😀
Mägedes elab mitmeid erinevaid höime, kellel köigil on oma keel. Koolis öpivad köik lapsed aga vietnami keelt ning see on erinevate höimude vaheliseks suhtluskeeleks. Kahjuks oli ka enamik riisi pöldudelt ära koristatud. Riis istutatakse maha juunis ning see kasvab kolm kuud. Inimesed mägedes tarbivad kasvatatava riisi enamasti ise ära, kui peaks olema hea aasta, siis ylejääk loomulikult myyakse.
Linna peal vöis näha 3-4-aastaseid lapsi, kes kandsid seljas oma väikeseid ödesid/vendi. Nad myysid samuti käepaelasid ja väiksemaid pudinaid.
Ööbuss
Kohalikud lapsed
Sapa järv
Sapa pargis
Rolleriga mägedes
Love Waterfall
Kui käid rahulikult matkarajal ning pyhvel on vanni vötmas
Riis
Matkamas
Riisiterrassid
Vaade kodumajutusest
Steni uus söber
Ei ostnud!
Pardipoeg
Meie ekskursiooni grupp
Napilt mahtusin sinna vahele
Hoi An on vana väike linn, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Linnas tegutseb väga palju rätseppasid, kes odava hinna eest valmistavad kvaliteetseid riideid. Me ise seda teenust ei kasutanud, aga ilmselt kui reis hakkaks löppema ja ei peaks kogu elu endaga veel kaks kuud kaasas kandma, siis oleks lasknud endale midagi teha ka.
Jaapani sild
Öhtune Hoi An
Käisime linna ja lähiymbrust avastamas nii jalgratta kui rolleriga. Jalgratastest niipalju, et siin on pedaalid ikka täiesti vale koha peal! Pead väntama kandadega 🚲
Randa otsimas
Sellisega päris ei söitnud
Pisike kalaturg
Rolleriga vötsime ette tee (30 km) My Son Hindu templite kompleksi juurde. Need kuuluvad samuti UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on ehitatud 4.-14. sajandil. Need on kyll päris suures ulatuses hävitatud USA öhuvähe poolt 1969. aastal Vietnami söjas. Möningal määral on aga templeid taasatud ja taastamistööd jätkuvad. Valisime kylastamiseks pärastlöuna, kui suurem osa turistibusse oli sealt juba läbi käinud. Seal oli töesti päris rahulik ja kuidagi kummaline tunne vaadata ja käia isegi mönes templis sees, mis on ehitatud 4.sajandil.
Önneks olid ilmad ilusad ning saime oma rollerisöidud ilusti tehtud. Käisime marmormägedes ning ka yhte suurt buddha kuju vaatamas. See paistis silma juba 30 km pealt. Oli ikka vöimas kyll, polnudki ammu yhtegi buddha kuju näinud, kuna Vietnami rahvast u 12% on budistid (taidest u 92%), siis Tais nägi ikka iga nurga peal mönda buddha kuju vöi templit.
Buddhad
Taustal Da Nang
Sten rasket tööd tegemas
Marmormägedes
Marmormägede koobastes
Olen Sten ja võtsin ka vaevaks natukene kirja panna, mida me teinud oleme. Kuna kasutan edaspidi kirjutamisel ka kohalikku raha, siis teadmiseks, et suhe on umbes selline: 1 eur = u 26000 vnd (vietnami dong).
Saime hoobilt miljonärideks
Sõitsime rolleriga kenasti õhtuks Hoi Ani tagasi. Tripadvisor on tihtipeale olnud meile suureks abiks söögikohtade leidmisel, nii ka sel korral. Kõht kenasti täis söödud läksime majutusasutusse asju pakkima. On hakanud tekkima rutiin nagu kaitseväes aega teenides, mida aeg edasi, seda kiiremini oleme oma seljakotid pakitud saanud, mis siis, et mõned hetked tagasi on kõik hotellitoas laiali olnud.
Kuna Da Nangis tulime Hoi Ani kasutades Grabi (sama põhimõte nagu Uberil ja Taxifyl), siis tagasi Da Nangi otsustasime minna selle kollase bussiga, mis tookord hilise kellaaja tõttu ei sõitnud. Vihmane hommik ja mõned kilomeetrid Grabi sõitu viisidki meid ööbimiskohast kohalikku bussikasse, kus kollane buss meid juba ees ootas. Kuts8uti kohe lahkelt sisse ja näidati istekohad. Pileti hinna küsimise peale ütles tädi 50 tonni nägu. Kuna seekord olime natuke eeltööd teinud, siis teadsime et 20 tonni nägu on kohalikele bussihind. Osade turistide käest olevat veel suuremat summat küsitud. Viskasin tädile siis kahe eest 50 tonnise pihku ja ütlesin inglise keeles, et olgu õnnelik, meil ju ikkagist suured seljakotid ka kaasas, võtavad palju ruumi. Bussisõit ise oli korralik kino, juht pani korraliku tümpsu mängima ja signaalitas igal võimalikul hetkel.
Sõit kestis umbes tunni ja seejärel jalutasime hotelli. Väike pesu, kuivad riided selga ja linna peale jalutama, suunaks raudteejaam, et järgmiseks päevaks rongipilelt soetada. Rongipilet oli küll natuke kallim kui bussi oma, aga lootsime kogemuse võrra rikkamaks saada. Valida oli neljase ja kuuese kupee ning tavalise istumiskoha vahel. Pika arutamise peale valisime tavalise istumise, kuna oli päevane aeg ja sõit kestis ainult natuke rohkem kui üheksa tundi 🚂 Õhtuks oli tublisti üle kümne kilomeetri jalutatud. Hotelli broneerides oli võimalik valida hommikusöögita kahe peale 13 eurot või hommikusöögiga 14 eurot. Võtsime teise variandi ja tõesti see oli hea valik. Peab mainima, et siiamaani selle reisi parima hinna-kvaliteedi suhtega majutusasutus.
Sõit kestis umbes tunni ja seejärel jalutasime hotelli. Väike pesu, kuivad riided selga ja linna peale jalutama, suunaks raudteejaam, et järgmiseks päevaks rongipilelt soetada. Rongipilet oli küll natuke kallim kui bussi oma, aga lootsime kogemuse võrra rikkamaks saada. Valida oli neljase ja kuuese kupee ning tavalise istumiskoha vahel. Pika arutamise peale valisime tavalise istumise, kuna oli päevane aeg ja sõit kestis ainult natuke rohkem kui üheksa tundi 🚂 Õhtuks oli tublisti üle kümne kilomeetri jalutatud. Hotelli broneerides oli võimalik valida hommikusöögita kahe peale 13 eurot või hommikusöögiga 14 eurot. Võtsime teise variandi ja tõesti see oli hea valik. Peab mainima, et siiamaani selle reisi parima hinna-kvaliteedi suhtega majutusasutus.
Vietnamis liikuvad rongid näevad välja umbes sellised nagu meil 15 -20 aastat tagasi. Tean väita, kuna veetsin tol ajal suviti pidevalt ajalehtedega Balti jaamas aega ja nägin neid lähedalt oma silmaga, isegi paljud rongijuhid olid tuttavad. Meie vagun oli üllatavalt viisakas, tundus, et sealt on kogu vana sisustus välja visatud ja uued toolid jms asemele pandud, sest üks vagun oli veel vanade puupinkideg ja ilma konditsioneerita. Vahepeal käidi lahtiste kärudega vagunites süüa ja juua müümas, meie ostsime peatuses putkast syya, kus paljud teisedki kohalikud ostsid ja kõhud jäid terveks. Pea kümne tunnine sõit oli tore ja läks üsna kiiresti, aga arvan et järgmisel korral nii kiiresti ei läheks.
Vihmane Da Nang
Draakoni sild
Hotelli hommikusöök
Rongisõit tõi meid õhtuks Nha Trangi linna, mis on järjekordne näide sellest , et Vietnamis on majandus õitsemas. Mere äärde on kerkimas palju kõrgeid maju, mis saavad tõenäoliselt olema majutusastused seal reisivatele vene keelt kõnelevatele turistidele, keda seal tõesti oli väga palju. Eestlasena mind ja Kristit ikka natuke häiris kui söögikohtades ja massaazikohtades hakatakse meiega kohe vene keeles rääkima. Kuigi eks oleme venelaste moodi küll, kui veel maika seljas ja nokamüts tagurpidi peas on. Ühel päeval veetsime aega rannas ja puhkasime, järgmisel tutvusime mõningate vaatamisväärsustega lähiümbruses - kallitest turistiatraktsioonidest nagu lõbustuspark ja muda spaa me seekord loobusime. Rolleriga käisime 30 km kaugusel kose juures, kust sai kalju pealt ka vette hypata. Kristi ei julgenud, ma ikka paar korda hyppasin, päris hea adrenaliinilaks!
Meie rong
Nha Trang
Vana hindu tempel Nha Trangis
Steni uus isiklik juuksur
Kosk
Hommikune magamisbuss Mui Nesse oli üsna tühi, kohad saime ise valida ja 5 tunnine sõit möödus tukkudes või raamatut lugedes.
Mui ne on selline piklik küla, kus tundus, et vähemalt pool selle elanikest on kalamehed. Turistide jaoks olevat populaarne koht lohesurfamiseks, mõned lohed mere peal küll olid, aga tundus ikka maru vähevõitu.
Hotell oli meil seekord basseiniga ja seal oli tõesti tore päikese käes lihtsalt lösutada ja õlut limpsida ning raamatut lugeda. Siiamaani oleme lähiümbruskonna avastamiseks rolleri rentinud, siis seekord seda ei teinud. Põhjuseks internetist leitud turistide tagasiside, et kohalik politsei pidavat olema agar kontrollima juhilube ja kui need korras, siis ajama jama kiiruseületuse kohta, kuigi kiirust piirvavaid liiklusmärke meie ei näinudki. Vietnamis olevat üldse ainult kaks liiglusreeglit:
1) parempoolne liiklus
2) sõidusuundi eraldav katkendlik või pidevjoon
Kahjuks ei kehti ka need reeglid - ostsime ju Kristiga Hoi Anist sellekohased maikadki, kus valgusfoori värvide tähendus oli selgelt välja toodud.
Vietnami liiklusreeglid
Ja siis need politseinikud küsivat selle riigi kohta uskumatult suuri trahve, mis tõenäoliselt nende endi taskutesse läheb. Öeldi, et turistilt 500 000 - 1 000 000 dongi on täitsa tavaline välja pinnida. Kui maksta ei sobi, siis pannakse roller politsei auto kasti ja vaata siis ise kuidas edasi saad või mis rolleri rendiasutusele ütled. Kuna ilmad olidki okeid, siis nautisime päikest ja basseini, korra käisime massaazis ja jalutasime niisama ringi ning sõitsime kohaliku bussiga. Bussi välja on selgelt kirjutatud, et kuni 10 km 6tonni, 10-20 km 9 tonni, 20-30 km 13 tonni. Meie umbes 5 km sõidu eest taheti ka 13 tonnine pilet müüa. Pika kauplemise peale saime 9 tonniga. Tundub, et nad lihtsalt kotivad neid turiste nii väikeste ja mõttetute asjade pärast. Okei, 4 tonni on alla 20 eurosendi aga asi on põhimõttes. Peame iga kord seisma enda eest, sest muidu reisi lõpuks olemegi ilma rahata 💸
Kolmel õhtul käisime söömas hotelli lähedal oleval söögitänaval, kus oli esindatud paljude eri rahvuste kööke. Proovitud sai nii kohalikku sööki, grillitud krokodilli, vene kokkade poolt valmistatud külma borši suppi ning kotlette toorelt pratud kartulitega, mis meenutasid kohe vanaema praetud tooreid kartuleid (vanaema omad on ikka paremad, loodetavasti on ta ikka nõus praadima neid mulle kui reisilt tagasi tuleme), siis proovisime veel india kana saslõkki. Kuna rollerit me Mui Nes ei võtnud, siis tundus ahvatlev üks Jeepi tuur. See tuur maksis umbes 5 euri ja selle eest pidi külastada saama nelja vaatamisväärsust. Masin, mis meile ette sõitis, oli suhteliselt raibe, kaks vaatamisväärsust sai külastatud kui tuli kõne, et tee peal ees on politsei ja selle autoga edasi sõita ei saa, kuna polevat tiketit. Arvestades nende kehva iglise keelt, siis arvame, et ju kindlustus ja ülevaatus puudu olid või tea, kas see masin üldse arvel oli. Igastahes tuli järgmine korralikum Jeep, mis meid peale võttis ja saime väiksed liivakõrbed külastatud. Istusime seal röömsalt - 7 turisti ja autojuht. Tagasiteel nägime ka ühte tõsisemat liiklusavariid. Arvestades nende liikluskultuuri, on see ikkagi yllatavalt vähe! Vaatepilt polnud meeldiv ja see paneb ennastki liikluses rohkem keskenduma ning pingutama. Neli päeva puhkust Mui nes sai läbi ja oli aeg Vietnami viimasesse sihtpunkti Ho Chi Minhi liikuda. Vanasti oli selle linna nimi Saigon ja praegugi enamus inimesi kasutab just seda nime. Saigon on Vietnami suurim linn u 10 miljoni elanikuga, kuid see arv on pidevas kasvamises.
Hommikune bussisõit ööbussis Mui Nest Saigonisse on kuskil 200 km ja kestis kuskil 5 tundi. Seekordne bussipersonal ei olnud meie jaoks meeldiv, tahtsid tähtsad olla ja ütlesid kuhu peame istuma. Ei arvestanud meie soovi alumisel korrusel istuda. Varasematel sõitudel oleme saanud ise valida, kuid seekord pandi meid ülakorrusele, ometi oli buss 80 protsenti tühi. Point on lihtsalt see, et osad vahed on pikemad kui teised ja 5 tundi veedaks meelsamini sirgelt kui krõnksus olles, aga kui see nende elu paremaks tegi, siis olgu pealegi. Vaidlemise peale anti võimalus bussist väljuda. Leppisin selle kitsa ülemise kohaga, tee pealt korjati jälle inimesi peale, et buss saaks peaaegu täis ja jõudsime peale paari vahepeatust kenasti Saigoni.
Rannast ostes 1,20 eurot
Ranna bossiga
Puhkamas
Fairy Stream
Mui Ne kalurikyla päikeseloojang
Punases körbes
Isegi Kristi jalad ei läinud sirgu!
Saigoni bussijaamast jalgsi hotelli, kiire pesu ja linna peale. Mõned sihtkohad olid linnas välja vaadatud ja siis jalutasime selles suurt kaost meenutavas linnas, kus mootorratastega sõideti isegi kõnniteedel, lootusega kuskile kiiremini jõuda. Kui varasemates Vitenami linnades pidid teed yletades vaatama paremale, vasakule, ette ja taha, siis Saigois pidid seda tegema ka könniteel olles. Käisime ka kesklinnas Ben Thanh marketil. See on ikka kauplemine seal, igaüks pakub midagi ja mõned isegi võtsid käest kinni, et enda boks tirida. See ikka meile ei meeldinud ja üsna kiiresti olime turult läinud. Egas ju otseselt pole vaja ka igasugust manti omale kokku osta ainuüksi sellepärast, et on odavam kui kodumaal. Kuna pikki pükse ja kinniseid jalatseid mul kaasas pole (peale dresside ja tossude) ja turul ei jaksanud ma ka nendega maadlema hakata (suure töenäosusega poleks neil minu suurustki olnud), ei hakanud me ka uhkete hotellide katuseterassidele pressima, leppisime enda hotelli lähedal oleva üheksa korruselise hotelli katusega ja nautisime õhtut. Ka sealt oli meie jaoks piisavalt ilus vaade linnale ja kokteil maksis ka tõenäoliselt poole vähem. Käisime siiski Vietnami körgeimas ehitises Bitexco Financial Toweris, kust oli 360 kraadine vaade linnale.
Vaade Vietnami körgeimast ehitisest
Järgmiseks päevaks oli planeeritud terve päeva Mekongi jõe tuur. Kuna kogu päeva tuur maksis natuke üle kahesaja tonni (lõunasöök sisaldus hinnas), siis ei hakanud väga palju lootma. Paar tundi bussisõitu, peatus kuskil kohvikus, kus giidil käpp sees ja turistide viimise eest kõhu täis sai söönud. Seejärel anti paarkümend minutit aega buddha kujude ja pagooda külastamiseks ning õige pea saimegi jõe peale. Lõuna oli lihtne aga kõhu sai täis, vaatasime kuidas kookosekomme tehakse ja järgmises peatuses sõime veel kohalikke kuivatatud banaane ja järgmises puuvilju ja bänd esines. Vahepeal pandi veel pisikese paadi peale mööda kanalit sõitma, paadioperaatorid olid väidetavalt söjaveteranid ja nende pered. Natuke pidi tippi ka neile andma, elavat teised ikka üsna kehvasti. Kokkuvõtvalt võib õelda, et kaheksa euro eest oli tegevust päevaks küll ja veel. Variant olnuks ka kahepäevane tripp teha, aga siis oleks Saigoni jaoks vähem aega jäänud ja tuuri infot lugedes oleks teise päeva külastuste hulgas olnud ka jõeturg, aga meile see kauplemine väga ei istu ja olime rahul, et võtsime ühepäevase :)
Kui jalad väsivad soppamisest ära, siis tuleb istuda!
Siis kui sul on heledad silmad ja juuksed
Tavalilne banaan ja beebibanaan
Durian
Kookoskommi tootmine
Kohalike elanike transpordivahendid
Raske on see puhkus, raske!
Käisime veel Hiina linnas elu vaatamas. See on korralik koht ikka! Praht, myyjad, ostjad, köikvöimalik ja mittevöimalik kaup, meeldivad, kuid enamasti ikka ebameeldivad aroomid..
Kauba transport
Siis kui kliente pole
Pulgad käivad juba kiiresti
Sattusisme kogemata Eesti saatkonna juurde Saigonis
Kui turist tekitab pangaautomaadi juures järjekorra 💰
Niisiis oleme oma reisi kaks riiki läbi seigelnud. Kuidas need meile meeldisid? Hästi! Tai on ilmselt preagu veel natukene arenenum kui Vietnam, aga julgen kyll väita veel, sest Vietnami majandus näib öitsevat. Igal pool käib suur hotellide ehitamine ja teed on ka juba ysna korralikus seisus. Näiteks meie möistes täitsa tavaline maantee, kus väga palju liiklust ei olnud, oli neljarealine. Eks Tai on ikkagi natuke puhtam kui Vietnam. Vietnamlased viskavad absoluutselt köik, mis prygi alla kvalifitseerub, maha. Jah, see koristatakse öhtu/öö jooksul ära, aga ikkagi on see räpane. Ilmselt jättis selle pärast ka Hanoi meile köige ebasympaatsema mulje köigist Vietnami kylastatud paikadest, sest see oli meie esimene sihtkoht ja ehk tulenes see lihtsalt kultuurisokist. Inglise keele oskusega ei hiilga kummagi rahva esindajad, ehk vietnamlased rääkisid isegi paremini ja said aru, kui taid. Aga ehk on neil keeleliselt seda kergem öppida? Ei tea. Nägime paari USA-st tulnud inglise keele eraöpetajat. Nad rääkisid, et vietnamlased on väga laisad öppijad, kuigi neil on inglise keel koolis kohustuslik, siis ei pöörata sellele erilist tähelepanu. Pärast eraöpetajat palgates annab rahakott ikka korralikult tunda, sest tunni hind on 25-30 USD. Ja möelge kui nende keskmine kuu palk on u 250 USD, siis... Tai söögid maitsesid meile rohkem kui Vietnami, kuid leidsime ka vietnami köögi hulgast paar rooga, mis olid super! Hindadest lihtsalt, ölu on Vietnamis odavam kui Tais, söögiga on vastupidi. Ekskursioonid maksavad Vietnamis vähem, majutus on enam vähem sama.
Ja kuna täna on 13. ja reede, siis hilines meie lennu väljumine ning oli tugev turbulents. Aga oleme nyyd Kuala Lumpuris ja naudime jälle suurlinna tulesid!
Kristi ja Sten
PS. Sten ikka ytles, et talle Vietnam eriti ei meeldinud. Tahate teada pöhjust? Ölu olevat liiga odav! 🍻🙈
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar