Seiklused Aasias: Uus riik

Tere!
Oleme jöudnud oma reisi teise riiki, Vietnami. Enne kui sellest lähemalt räägin, teen väikese kokkuvötte viimastest päevadest Tais.
Chaing Rai linnas veetsime 4 päeva, oleks vöinud ka vähem seal olla, sest linn oli väike ja paari päevaga sai lähiymbruskonnale tiir peale tehtud. Rentisime endale taas rolleri, et lähiymbruskonda avastada. Köige suuremaks vaatamisväärsuseks Chiang Rai piirkonnas on Valge Tempel. Önneks on meie reis nö vihmaperioodil ja turiste pole väga palju, nii et saime rahulikult templit ja ymbruskonda uudistada ja pilte teha. Tempel oli töesti ilus ning vaatamist väärt. Samal territooriumil oli ka Kuldne tempel, mis oli kasutusel WC-na 😁 Käisime matkamas Khun Korni kose juurde, mis on oma 70 meetriga Chiang Rai piirkonna suurim. Matk sinna oli nagu ikka vihmametsas, selline tunne nagu oleksid 40 kraadises saunas. Lootsime, et saame end joa juures värskendada, aga kuna töesti on vihmaperiood, siis oleks see olnud väga ohtlik, kuna vett tuli mäe otsast ikka korralikult.
Baan Dam (Black House) muuseum oli päris huvitav. Kohalik kunstnik Thawan Duchanee on aastaid ehitanud ja kujundanud 40 hoonest koosnevat kompleksi, mis asub yllatavalt suures ja rahulikus pargis.
Viimamsel päeval otsustasime vötta endale isikliku autojuhi, koos autoga muidugi. Käisime tee istandustes, väikestes kylades, mönes templis ja Mekongi jöe ääres asuvas Kuldses kolmnurgas (The Golden Triangle), kus naabrriigid Tai, Laos ja Myanmar kohtuvad ning mis on yhtlasi maailma narkokaubanduse keskus. Piirkonnas tegutseb päris palju politseisid, kes kontrollivad nii kohalikke kui välismaalasi. Kahjuks meie autojuht eriti inglise keelt ei rääkinud ning me ei saanudki teada, mis tehakse nendega, kes narkoga kaubitsevad ja vahele jäävad. Käisime ka oopiumi muuseumis. Autojuhi "palkamine" iseenesest tasus ennast ära, kuna rolleriga poleks kahekesi viitsinud söita 200 km, kuid natuke pettumust valmistas teeistandus, kus lootsin näha ka seda, kuidas käib tee lehtede korjamine ja tee valmistamine ning köik muu sinna kuuluv, kuid saime vaid maitsta erinevad teesid.

Valge Tempel

Khun Korni juga

Baan Dam

Ainukesed valged ehitised Baan Damis

Godness of Mercy

Godness of Mercy sisemuses

Tee istandus

The Golden Triangle

Chiang Rai kuldne kellatorn

Sellega sai meie kahenädalane Tai kylastamine läbi. Lendasime Chaing Raist Bangkoki (päris paha lend oli, paaril korral hakkas lennuk öhus lihtsalt vibreerima, Sten arvas, et mingi välimine lennuki osa on lahti, ma ei osanud midagi arvata, aga jube oli!) ja sealt edasi Hanoisse. Hanoi lennujaamast ostsime endale viisad. Olime paar kuud varem internetis teinud riiki sisenemise avalduse ja saanud meili peale selle kohta kinnituse, edasi jäi vaid lennujaamas oodata ametnike otsust viisa andmise suhtes. Ootasime maksimum 15 minutit ja viisa oli olemas! Jöudsime Hanoi ööbimiskohta natuke liiga hilja, sest esimene autojuht oli natuke Ants ega osanud meid öigest kohast lennujaamas peale vötta. Tellisime siis uue. Kasutame liikumiseks jätkuvalt Grabi - see on põhimõtteliseöt sama mis Uber (enne sõidu algust on sõidu hind teada ja täitsa odav võrreldes nende turiste püüdvate taksojuhtidega). Hotellis olime umbes kell 11 öhtul ning meie önnetuseks olid sel öhtul tööl inimesed, kes ei osanud inglise keelt. Ehk siis nad ei osanud meile öelda, kust me vöiks sellisel kellaajal syya saada. Kui Tais oli sellisel kellaajal lihtne yksköik, mis nurga pealt syya saada, siis Vietnamis tundub, et umbes kell 23 on juba enamik söögikohti oma uksed kinni pannud. Linn nägi välja jube! Tee ääred olid prygi täis, linn oli pime ja kuna me olime ka väsinud, siis köik see vöimendus kordades. Hommikul oli pilt muidugi teine. Tänavad olid ära koristatud ja köik putkad ja poed olid lahti. Tegime jalutuspäeva ning käisime läbi möningad vaatamisväärsused linnas. Liiklusega harjumine vöttis ka natuke aega, ylekäigurajad on moe pärast ja ristmikutel on meie möistes kaos. Auto- ja rollerijuhid signaalitavad, aga see on pigem andmaks märku, et ma olen tulemas ja et teine oskaks arvestada vöimaliku ohuga. Käisime umbes 16 km yle 30 kraadises "saunas".

Hanoi yks vanalinna tänav muutub pimeduse saabudes söögitänavaks. Äge on aga see, et see on ebaseaduslik ja politsei käib neid seal aeg-ajalt kontrollimas. Ma ei tea kust, aga kusagilt saavad kohalikud teada, et politsei on tulemas ning köik väikesed plastikust toolid ja lauad korjatakse kibekiirelt kokku ning kui sul on söömine parasjagu pooleli, siis sorry 😁

Peaaegu mahume mölemad ära

Söögitänav

Tavaline söögikoht

Tempel of Literature

Tavaline maja

Jöulukaktused

Hanoist liikusime edasi Cat Basse, kust praegune blogipostitus ka loodetavasti ilmub. Cat Ba asub Halongi lahes, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Cat Ba tähendab tölkes Naiste saart.
Oleme saarel neljandat päeva ning kolmel päeval polnud siin elektrit. Möndade juttude järgi pole siin elektrit olnud kuu aega, teiste juttude järgi nädal. Igatahes töötas terve linn generaatorite pealt. Kui käisime mäe otsas päikese loojangut vaatamas, siis alt orust, linnast kostis yhtlane generaatorite myra. See tähendas muidugi seda, et konditsioneer toas ei töötanud suurema osa ajast (ööseks pandi see paariks tunniks tööle). Viimase öö saime aga jahendas magada!
Yhel päeval vötsime Halong Bay lahele tuuri, kus viidi meid kajakkidega koobastesse, snorgeldama ja Ahvide saarele. Ahvide saare tippu minemine oli ikka paras nali. Giid ytles, et jaa, on okei minna ka plätudega. No tegelikkuses oleks pidanud seal olema korralikud matkasaapad, sest egas sinna mingit meie möistes rada ei läinud, vaid ainult kivid, kust pidi lihtsalt yles turnima. Allatulek oli veel hullem 😀