Kuala Lumpur ja Bali

Tere!
Kuna Sten läks kaheks päevaks körvalsaarele Lombokile vallutama Rinjani vulkaani tippu (aktiivne vulkaan, 3726 meetrit, Indoneesia körguselt teine vulkaan, viimati purskas 27. sept 2016), siis on mul aega jätkata meie blogi sealt, kus see pooleli jäi, ehk Kuala Lumpur!
Kuala Lumpuri lennujaam on suur, kuid suurema vaevata leidsime yles koha, kust sai osta piletid KL kesklinna söitmiseks. Alternatiiv bussile oleks olnud ka rong, aga kuna selle pilet maksis palju rohkem kui bussi pilet, siis otsustasime minna viimasega. Lennujaam asub kesklinnast umbes 60 km kaugusel ja me söitsime sinna bussiga umbes kaks tundi! Päriselt! Linnas olid sellised ummikud, et paha hakkas! Tänu sellele jöudsime päris hilja kohale, otsisime oma hotelli yles, viskasime kotid nurka ja läksime syya otsima. KL elab palju moslemeid ja väga paljudes kohtades tehakse india pärast toitu. Yhte sellisesse me läksimegi ja no vöttis ikka suu öhetama ja silmad vesiseks kyll! Pärast Vietnami magedapoolset toitu oli ikka väga harjumatu. Ma ei tea, mis maitseaine see on, mida nad söögi sees kasutavad ja mis teeb toidu maitsekaks, aga tsilli see igatahes pole.
Järgmisel päeval läksime KL avastama. Linn ise meile meeldis - puhas ja väga hea yhistranspordiga. Polnud ka nii umbne nagu Vietnami suurlinnades, kuigi keskpäeval körvetas päike ikka korralikult! Samuti puudusid rollerid sellistes massides nagu seda oli Vietnamis ja öhk tundus kohe palju puhtam. Esmalt söitsime rongiga Batu koobastesse. See on yks populaarsemaid hindu pyhamuid väljaspool Indiat. Seda oli ka näha, sest vähemalt pooled kylastajatest olid hindud. Batu koopad koosnevad kolmest pöhi koopast ja mitmes väiksemast koopast. Sinna saamiseks tuleb treppidest peaaegu 100 meetrit ylespoole köndida (272 trepiastet). Käisime yhes koopas ka nö ekskursioonil. Kiivrid pandi pähe ja taskulambid kätte. Taskulampidega vöis valgust suunata maksimaalselt oma silmade körguselt ja kindlasti mitte koopa "lakke", kuna seal elab tuhandeid nahkhiiri. Kui olime koopasse sisse jöudnud, ytles giid, et seal elab ka madusid 😁🐍 ja et nad kasvavaid "ainult" kahe meetri pikkuseks aga inimesed neid ei huvita. Ja et välja enne sealt ei saa kui oleme koopa löpus ära käinud 😁 Löppkokkuvöttes kedagi hirmsat ei näinud ja oli huvitav. Seal saab teha ka kaljuronimist. Koobaste ees asub maailma suurim Murugani kuju (42,7 m).
Seejärel söitsime rongiga tagasi kesklinna poole. Rongis oli 2-3 vagunit eraldatud ainult naistele, kuigi me nägime seal ka kohalikke mehi. Igaks juhuks me ei hakanud sinna minema :) Käisime Merdeka väljakul, kus on väidetavalt maailma suurim lipuvarras ja kust näeb ka kaugelt Petronase kaksiktorne ja teletorni.

 Koobaste juures elas palju ahve

 Turvalisus enneköike!

 Murugani kuju

 Merdeka väljak

 Kaugel näha ka Petronase kaksiktornid

Öhtul läksime linna peale vaatama Petronase kaksiktorne ja väga ilusat purskkaevude etendust. 

Teletorn

 Petronase kaksiktornid

Kift etendus

Petronase kaksiktornides asuv ostukeskus

Järgmisel päeval käisime niisama linna peal. KL on väidetavalt 66 shoping malli ja töesti, sealt sai iga hinna ja kvaliteediga nii firma kui turu kaupa. Käisime söömas taas yhes indiapärases kohas, kus ma sain siianii maailma parimat kana saslökki. Päriselt! Öhtul käisime hiinalinnas, kuna see oli meie hotelli lähedal ja midagi targemat polnud ka parasjagu teha. Aga igas linnas on hiinalinn samasugune 😂

Hommikul pakkisime asjad ja läksime lennujaama. Seekord otsustasime rongi kasuks, sest iialgi ei tea, millised ummikud bussiga söites jälle on. Yhele inimesele maksis pileti u 11 eurot. Päris kallis vörreldes sellega, et linna sees sai söidetud piletiga alla euro. Aga eks turistidelt tuleb vötta, mis vötta annab ja tundub paari aasta vöi aasta tagust infot lugedes, et Aasias on hinnad päris palju kallinenud. Aga söit ise oli mugav, yhtegi vahepeatust polnud ja söit kestis alla 30 minuti. Olime kenasti graafikus ja mis lennujaamas selgus? Meie lennu taga ilutses kiri CANCELLED! Tore! Esimese asjana arvasime, et Bali Agungi vulkaan, mis on väga aktiivne olnud alates septembri löpust, ongi purskama hakanud ja nyyd ongi köik meie selle sihtkohaga! Uurisime maad ja selgus, et meid on hoopis hilisema lennu peale ymber töstetud. Selle kohta tuli Stenile teade alles siis kui meie tyhistatud lend oleks pidanud tunni pärast välja minema. Ehk siis passisime lennujaamas rohkem kui viis tundi ja lend, kuhu meid ymber tösteti, jäi hilines samuti korralikult. Ehk siis meie plaanid, et jöuame normaalsel ajal Balile ja saame ka Kuta linnas natuke ringi käia ja korralikult syya, luhtusid. 

Sten kirjutab: Luges internetiavarustest, et Kuala Lumpuri lennujaamas myyakse Tax Free poes mokatubakat. M6tlesin ajaviiteks yhe karbikese kaasa soetada. Poe leidsime yles, kylmkapikese hinnasildiga ka, aga kapp oli tyhi. Teenindaja ytles et eile olevat kogu lennujaamast see toode otsa l6ppenud. V6ta siis kinni, kas soomlased on reisimas v6i aeti jälle lihtsalt jama. Löppkokkuvöttes maandusime Bali saarel umbes kell 22.00. Ei j6udnud veel väravatest väljagi minna kui alustas esinemist Indoneesia autojuhtide yhendkoor: Taxi, where you want to go, best price for you , hei mister taxi, taxi. Neid turistedel naha yle k6rvade t6mbajaid oli seal t6esti palju. 6nneks oli meil majutus lennujaama lähedale ette vaadatud ja saime jala hakata sammuma. Erinevus Kuala Lumpuriga on see, et Balil ei saa autojuhid yhe korraga aru ,et sa ei soovi nende taksoteenust. Pidi ikka korduvalt hääletooni t6stes neile vastama, et NO THANK YOU! Tee peal hotelli nägime väikest lihagrillimispunkti ja m6tlesime teha väiksed vardad. Yhes vardas oli natuke yle 5 cm kanaliha ja selle hinnaks öeldi 20 000 idr, mis on 1,3 euri. Saime jälle aru, et siin ollakse aint naha yle k6rvade t6mbamise peal väljas ja kaup jäi tegemata.

 Reisi päeval näeb Sten välja selline

 Tööintervjuu

 Siis kui oodata on veel nii kaua ja pärast turvakontrolli ei myyda peale alkoholi midagi. Ei vett ei koolat.

Väsinud

Kutas ööbisime kodumajutuses. Majutus oli iseenesest chill. Vana, kes retseptsioonis oli, oli selline pikkade hallide juustega ja palja ylkehaga. Tundus natukene joogine v6i mingite ainete m6ju all. Hommikul ärgates selgus, et ta tytar hakkab abielluma ameeriklasega. Vana kutsus meidki pulma, aga tagasihoidliku eestlasena tundus imelik minna inimeste pulma, keda ei tunnegi. Täpselt ei saanud aru, kuidas see systeem oli, sest pidu pidi 3 päeva pärast olema linnast väljas, aga ehk oli tol päeval siis nt registreerimine.. Igatahes kohalikud ja peigmehe ameeriklastest sugulased nägid köik kiftid välja traditsioonilistes riietes.  See majutus on ka ainukene koht viimase pooleteise kuu jooksul, kus ma olen syya teinud. Nimelt sai munadest praadida endale sobivad, tegin härjasilmad 🍳

Siis kui majutusasutuse poolt on munad ja pann.

Yritasime endale Grabi saada, et söita Ubudisse, kus olime järgnevad 5 päeva. Grabi ei önnestunud saada, kuid Sten leidis veel yhe kohaliku teenusepakkkuja ja söit vöis alata. Kilomeetreid sinna oli u 40, söit kestis umbes tund. Teed Balil on kitsad ja kaks autot mahub väga vaevaliselt körvuti söitma. Taksosöiduga vörreldes tuli söit kaks korda odavam.

Ubudis rentisime rollerid ja kuna meie majutus oli u 5 km Ubudi keskusest väljas, siis käisime iga päev rolleriga linnas söömas ja ka muidu lähiymbruskonda avastamas. 

Algselt oli majutus v6etud kolmeks ööks, aga l6puks olime selles toredas kodumajutuses 5 ööd. T6esti oli rahulik koht piisavalt kaugel linnamelust, samas 15 minutit rolleris6itu ja olimegi linnas. 

Ubudis käisime Monkey forestis, kus oli kyll tore jalutada, aga viimase pooleteise kuuga oleme neid juba nii palju näinud, et väga vaimustuses neist enam polnud. Ja kuna meil midagi söödavat pildi tegemiseks anda polnud, siis ka nemad olid meie suhtes ysna tagasihoidlikud. Templeid jagub siin ka. Esimesel päeval tekkiski kysimus, miks siin nii palju templeid on, aga tuli välja, et selline on Balil lihtsalt ehitusstiil. Näiteks meie toa uks oli nikerdatud ja kuldne. 

Meie toa uks 

Kodumajutuse hoov

Järgmisel päeval tegime jalutuskäigu riisip6ldude ääres ja väikest kohvipausi tehes nägi Kristi Facebookis, et s6branna, keda kaua pole näinud, on ka Ubudis. Juhuse kombel majutusid nemad ka oma pundiga Ubudist eemal ja meie majutuste vahe ongi linnulennult umbes 300 meetrit. Maailm on ikka väike kyll! Veetsime 6htu nende natukene uhkemas majutuses ja pärast kella 3 paiku öösel sai Kristi rolleriga koju s6ita. Kahel 6htul käisime kinos. Kino systeem oli päris äge: maksad kyll pileti eest natukene yle 3 euro nägu, aga samas saab selle piletiga maksta seal söökide ja jookide eest. 

 Ahvide metsas

 Järgmine kord kui ahvi näete, siis teate, mida teha ja mida mitte!

 Munapea

 Tegenungan Waterfall, kust mitte vihmaperioodil voolab ikka sinist vett ja kus inimesed saavad ka end värskendamas käia.

 Kohalikku sööki valimas. Oli päris vyrtsikas!

 Jälle riisipöldude vahel

Riisipöldude vahel kiikumas

Kaiaga turiste mängimas

Neljandaks hommikuks Balil otsustasime v6tta päikeset6usu Mount Baturil. Kell 2.00 pidavat auto meid peale v6tma. Kohusetundlikena olime juba 1.55 kenasti ootamas. 2.30 sai ootamisest m66t täis ja ajasime pealiku yles. Ta helistas ja 2.45 oli auto maja ees. Ajas ikka närvi kyll kui pead lihtsalt ootama niimoodi öösel. Autojuht veel julges väita, et ta s6idab peaaegu igal öösel ja enamus hommikutest jääb hiljaks (Kristi kommentaar: ta lihtsalt ei saanud Stenist aru, kui ta autojuhti mönitas). Tund aega s6itu ja peaaegu viimastega saime hakata Baturi otsa ronima (aktiivne vulkaan, 1717 m, viimati purskas aastal 2000). Turiste oli t6esti palju ja peamine eesmärk oli  päikeset6usuks yles j6uda. Osad inimesed olid ikka  kehvas vormis, et 1/3 peal puhati ja osad tahtsid alla tagasi minna, väites, et nemad pole selleks v6imelised. Hanereas yles minnes on ikka nii, et tagumine ots venib nagu ussil ja nii oli meilgi seisakuid.  Kes hakkas pildistama, järjekord seljataga, kes seisis niisama. Päikeset6usuks täitsa tippu me ei j6udnudki ja oi kus see autojuht siis meelde tuli jälle. Peale seda kui päike oli ära t6usnud, avaldasime oma giidile soovi siiski mäetipus ära käia. Tema aga ikka yritas meid ymber veenda, et päike on juba t6usnud ja inimesed hakkavad alla tulema ja liiklus on tihe jne. Saime yleval käidud, vaade oli ilus ja ettekäänded tippu mitte minemiseks alusetud. K6rgemalt oli ikka natukene ilusam vaatepilt. Tagasiteel kylastasime järjekordset kohviistandust. Maitsesin ka kassi väljaheite kohvi. 6igemini kassile on kohvioad sisse söödetud ja siis tagant välja tulles tehakse junnidega möningased protseduurid ja ongi kohvi uba valmis. Kuna Euroopas olevat maru kallis, yle 40 euro tass, siis otsustasime ka ära proovida. Oli kyll joodav ja väidan, et täitsa hea kohv, aga nii suur fanatt ma pole, et selle eest nii kallist hinda oleks n6us maksma. Aga yldiselt on kohv Indoneesias väga paha. Vörreldes kas vöi Vietnamiga. Aga tasapisi oleme hakanud ka sellega harjuma ☕

 Päikesetöus vulkaani otsast

 Boss Baturil

 Mt. Agung

 Seal otsas käisime

 Erinevad kohvid. Ka Luwaki kohv (kassi kaka kohv)

Sten Luwaki kohvi maitsmas

Puhkus

Yhel päeval otsustasime söita Bali saare löunas asuvale poolsaarele. Söber Andres arvas, et politsei peab meid kinni. Tegelikult olekski pidanud, aga Sten ei näinud, et yks politseinik tee ääres karjus, et peatu! ja söitis lihtsalt edasi 😁 Aga no egas keegi meile järele ei söitnud. Korra nägime politseid ka meie ees söitmas, aga siis vötsime hoogu maha ja tegime joogipeatuse. Söit sinna ja tagasi oli ikkagi piinarikas, sest oli päris kuum ja kui Kutal tekivad ummikud, siis need on korralikud. Käisime Uluwatu templi juures, kust avanes vaade India ookeanile. Lained olid vöimsad ja vesi ilus sinine. 

Uluwatu templi juures

Ei, Balil pole köik rannad musta liivaga nagu paljud inimesed räägivad!

Pärasat rannas käiku saime kokku veel yhe Kristi söbrannaga. Nii et Balil ikka kohtab tuttavaid! Catlin andis meile soovituse kylastada Uluwatu Blue Pointi, kus vesi on kaljude vahel sini-sinine. Kohale jöudes selgus aga, et on möön ning vett polnud kusagil. Selle eest saime aga ronida väikeste kalju sees olevate aukude randa, mis töusu ajal on vöimatu.

Löuna Catliniga

Tööpostil

Seda kaudu sai randa

Siin peaks olema kristallsinine vesi

Tööönnetus rolleriga

Järgmisel päeval oligi aeg minna Balilt edasi Gili saartele. Otsustasime minna Gili Trawanganile, mis on kolmest Gili saarest suurim. Kuidas me sinna saime ja kui pikaks kujunes see söit, sellest juba järgmine kord!

Kristi ja Sten

PS. Sten saatis sönumi, et jöudsid 2600 meetri peale, said vihma ja on jahe. Arvas, et magamiskotis hakkab soe ja et käib ikka tipus ära. Ja et oleks pidanud minu kindad kaasa vötma. Loodan, et ta vöttis minu villased sokid endaga kaasa, siis saab kas vöi need käe otsa tömmata kui väga kylm hakkab...

Organiseeritud kaos

Tere!

Olime möned päevad Sapas öhku hingamas! Söna otseses möttes, seal oli öhku, temperatuur oli 20-25 kraadi, kuna päike paistis seal harva. Millest on muidugi kahju, sest vaated, mis seal selge ilmaga oleks avanenud, oleks olnud veel vöimsamad kui praegu. Kahjuks käis linnas usin uute hotellide ehitamine ja vanade löhkumine, nii et linnas sees tolmas korralikult ja teed, tänavad olid tolmused, liivased, tsemendised, mullased jne. Aga öhku käisime hingamas linnast väljas 🌲

Sapasse söitsime öö bussiga. Söit algas u kell 22 ja Sapas olime kell 4 hommikul. Saime kella 6-ni magada, siis visati köiki koos kompsudega tänavale. Bussi aknast välja vaadates oli päris hirmutav vaatepilt, kuna meid ymbritses vähemalt 20 kohalikku mägedest alla tulnud naisterahvast, kes köik pakkusid meile kodumajutust ja ekskursioone mägedes. Sapast tagasi sattusime sellise bussi peale, mis korjas iga nurga pealt kohalikke peale. Kellele istumise kohta ei jagunud, lamas vahekäigus. Bussijaamast välja söites oli esimene peatus 200 meetri pärast 😁

Me käisime iseseisvalt linna avastamas ning yhel päeval rolleritega mägedes. Väga kaugele ei julgenud söita, kuna rollerid on Pöhja-Vietnamis vörreldes Taiga kehvemas seisus ning juba esimese mäe peal tundsime, et kaks suurema kondiga eurooplast vöib rollerile yle jöu käia. 

Vötsime ka kahepäevase matkamise tuuri kodumajutusega. Kuna terve matkale eelnev öö oli sadanud, siis riisipöllud, mille servades me köndisime, olid mudased ja väga libedad, siis oli tykk tegemist, et pysti jääda. Ja ega see matk polnud siledal maal, vaid olidki päris järsud töusud ja laskumised. Turiste oli kokku 10 ja enam vähem köigile tuli kaasa nö saatja, ehk siis kohalikust höimust naisterahvas, kes sulle kätt andis keerulisemate kohtade peal. Minul isiklikult oli sellest väga suur abi, Sten sai ise hakkama 😉 Pärast muidugi soovisid need saatjad, et sa nende käest midagi ostaksid (sallid, rätikud, käepaelad jne). Kodumajutusse jäi meid viis. Perenaine valmistas meile piduliku öhtusöögi värskest toorainest (nägime kui kana viidi tapatalgutele). Toidud olid töesti väga maitsvad ning peremees pakkus riisi veini (veinist oli asi kaugel!) 😀 

Mägedes elab mitmeid erinevaid höime, kellel köigil on oma keel. Koolis öpivad köik lapsed aga vietnami keelt ning see on erinevate höimude vaheliseks suhtluskeeleks. Kahjuks oli ka enamik riisi pöldudelt ära koristatud. Riis istutatakse maha juunis ning see kasvab kolm kuud. Inimesed mägedes tarbivad kasvatatava riisi enamasti ise ära, kui peaks olema hea aasta, siis ylejääk loomulikult myyakse.

Linna peal vöis näha 3-4-aastaseid lapsi, kes kandsid seljas oma väikeseid ödesid/vendi. Nad myysid samuti käepaelasid ja väiksemaid pudinaid. 

Ööbuss

 Kohalikud lapsed

 Sapa järv

Sapa pargis

 Rolleriga mägedes

 Love Waterfall

 Kui käid rahulikult matkarajal ning pyhvel on vanni vötmas

 Riis

 Matkamas

 Riisiterrassid

 Vaade kodumajutusest

Steni uus söber

 Ei ostnud!

 Pardipoeg

 Meie ekskursiooni grupp

Napilt mahtusin sinna vahele

Pärast Sapat söitsime bussiga Hanoi lennujaama ning järgmiseks sihtkohaks sai Da Nang/ Hoi An. Maandusime Da Nangis, mis on Vietnami suuruselt kolmas linn ning rahulikumaks alguseks söitsime Hoi Ani. Esialgne plaan oli minna yhistranspordiga, kuid kuna see söidab hommikul kuuest öhtul kuueni, siis selle peale me ei jöudnud. Kahe linna vahemaa on u 30 km ning taksoga sinna söit oli päris kallis. Aga söit lennukiga säästis meid 22 tunnisest bussisöidust!!!
Hoi An on vana väike linn, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Linnas tegutseb väga palju rätseppasid, kes odava hinna eest valmistavad kvaliteetseid riideid. Me ise seda teenust ei kasutanud, aga ilmselt kui reis hakkaks löppema ja ei peaks kogu elu endaga veel kaks kuud kaasas kandma, siis oleks lasknud endale midagi teha ka.

 Jaapani sild

Öhtune Hoi An

Käisime linna ja lähiymbrust avastamas nii jalgratta kui rolleriga. Jalgratastest niipalju, et siin on pedaalid ikka täiesti vale koha peal! Pead väntama kandadega 🚲

 Randa otsimas

Sellisega päris ei söitnud

 Pisike kalaturg

Rolleriga vötsime ette tee (30 km) My Son Hindu templite kompleksi juurde. Need kuuluvad samuti UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on ehitatud 4.-14. sajandil. Need on kyll päris suures ulatuses hävitatud USA öhuvähe poolt 1969. aastal Vietnami söjas. Möningal määral on aga templeid taasatud ja taastamistööd jätkuvad. Valisime kylastamiseks pärastlöuna, kui suurem osa turistibusse oli sealt juba läbi käinud. Seal oli töesti päris rahulik ja kuidagi kummaline tunne vaadata ja käia isegi mönes templis sees, mis on ehitatud 4.sajandil.

Önneks olid ilmad ilusad ning saime oma rollerisöidud ilusti tehtud. Käisime marmormägedes ning ka yhte suurt buddha kuju vaatamas. See paistis silma juba 30 km pealt. Oli ikka vöimas kyll, polnudki ammu yhtegi buddha kuju näinud, kuna Vietnami rahvast u 12% on budistid (taidest u 92%), siis Tais nägi ikka iga nurga peal mönda buddha kuju vöi templit. 

Buddhad

 Taustal Da Nang

Sten rasket tööd tegemas

 Marmormägedes

Marmormägede koobastes

Olen Sten ja võtsin ka vaevaks natukene kirja panna, mida me teinud oleme. Kuna kasutan edaspidi kirjutamisel ka kohalikku raha, siis teadmiseks, et suhe on umbes selline: 1 eur = u 26000 vnd (vietnami dong).

Saime hoobilt miljonärideks

Sõitsime rolleriga kenasti õhtuks Hoi Ani tagasi. Tripadvisor on tihtipeale olnud meile suureks abiks söögikohtade leidmisel, nii ka sel korral. Kõht kenasti täis söödud läksime majutusasutusse asju pakkima. On hakanud tekkima rutiin nagu kaitseväes aega teenides, mida aeg edasi, seda kiiremini oleme oma seljakotid pakitud saanud, mis siis, et mõned hetked tagasi on kõik hotellitoas laiali olnud.

Kuna Da Nangis tulime Hoi Ani kasutades Grabi (sama põhimõte nagu Uberil ja Taxifyl), siis tagasi Da Nangi otsustasime minna selle kollase bussiga, mis tookord hilise kellaaja tõttu ei sõitnud. Vihmane hommik ja mõned kilomeetrid Grabi sõitu viisidki meid ööbimiskohast kohalikku bussikasse, kus kollane buss meid juba ees ootas. Kuts8uti kohe lahkelt sisse ja näidati istekohad. Pileti hinna küsimise peale ütles tädi 50 tonni nägu. Kuna seekord olime natuke eeltööd teinud, siis teadsime et 20 tonni nägu on kohalikele bussihind. Osade turistide käest olevat veel suuremat summat küsitud. Viskasin tädile siis kahe eest 50 tonnise pihku ja ütlesin inglise keeles, et olgu õnnelik, meil ju ikkagist suured seljakotid ka kaasas, võtavad palju ruumi. Bussisõit ise oli korralik kino, juht pani korraliku tümpsu mängima ja signaalitas igal võimalikul hetkel.
Sõit kestis umbes tunni ja seejärel jalutasime hotelli. Väike pesu, kuivad riided selga ja linna peale jalutama, suunaks raudteejaam, et järgmiseks päevaks rongipilelt soetada. Rongipilet oli küll natuke kallim kui bussi oma, aga lootsime kogemuse võrra rikkamaks saada. Valida oli neljase ja kuuese kupee ning tavalise istumiskoha vahel. Pika arutamise peale valisime tavalise istumise, kuna oli päevane aeg ja sõit kestis ainult natuke rohkem kui üheksa tundi 🚂 Õhtuks oli tublisti üle kümne kilomeetri jalutatud. Hotelli broneerides oli võimalik valida hommikusöögita kahe peale 13 eurot või hommikusöögiga 14 eurot. Võtsime teise variandi ja tõesti see oli hea valik. Peab mainima, et siiamaani selle reisi parima hinna-kvaliteedi suhtega majutusasutus.

Vietnamis liikuvad rongid näevad välja umbes sellised nagu meil 15 -20 aastat tagasi. Tean väita, kuna veetsin tol ajal suviti pidevalt ajalehtedega Balti jaamas aega ja nägin neid lähedalt oma silmaga, isegi paljud rongijuhid olid tuttavad. Meie vagun oli üllatavalt viisakas, tundus, et sealt on kogu vana sisustus välja visatud ja uued toolid jms asemele pandud, sest üks vagun oli veel vanade puupinkideg ja ilma konditsioneerita. Vahepeal käidi lahtiste kärudega vagunites süüa ja juua müümas, meie ostsime peatuses putkast syya, kus paljud teisedki kohalikud ostsid ja kõhud jäid terveks. Pea kümne tunnine sõit oli tore ja läks üsna kiiresti, aga arvan et järgmisel korral nii kiiresti ei läheks.

 Vihmane Da Nang

 Draakoni sild

Hotelli hommikusöök

Rongisõit tõi meid õhtuks Nha Trangi linna, mis on järjekordne näide sellest , et Vietnamis on majandus õitsemas. Mere äärde on kerkimas palju kõrgeid maju, mis saavad tõenäoliselt olema majutusastused seal reisivatele vene keelt kõnelevatele turistidele, keda seal tõesti oli väga palju. Eestlasena mind ja Kristit ikka natuke häiris kui söögikohtades ja massaazikohtades hakatakse meiega kohe vene keeles rääkima. Kuigi eks oleme venelaste moodi küll, kui veel maika seljas ja nokamüts tagurpidi peas on.  Ühel päeval veetsime aega rannas ja puhkasime, järgmisel tutvusime mõningate vaatamisväärsustega lähiümbruses - kallitest turistiatraktsioonidest nagu lõbustuspark ja muda spaa me seekord loobusime. Rolleriga käisime 30 km kaugusel kose juures, kust sai kalju pealt ka vette hypata. Kristi ei julgenud, ma ikka paar korda hyppasin, päris hea adrenaliinilaks!

Meie rong

Nha Trang

Kosk

Vana hindu tempel Nha Trangis

Steni uus isiklik juuksur

Hommikune magamisbuss Mui Nesse oli üsna tühi, kohad saime ise valida ja 5 tunnine sõit möödus tukkudes või raamatut lugedes.

Mui ne on selline piklik küla, kus tundus, et vähemalt pool selle elanikest on kalamehed. Turistide jaoks olevat populaarne koht lohesurfamiseks, mõned lohed mere peal küll olid, aga tundus ikka maru vähevõitu.

Hotell oli meil seekord basseiniga ja seal oli tõesti tore päikese käes lihtsalt lösutada ja õlut limpsida ning raamatut lugeda. Siiamaani oleme lähiümbruskonna avastamiseks rolleri rentinud, siis seekord seda ei teinud. Põhjuseks internetist leitud turistide tagasiside, et kohalik politsei pidavat olema agar kontrollima juhilube ja kui need korras, siis ajama jama kiiruseületuse kohta, kuigi kiirust piirvavaid liiklusmärke meie ei näinudki. Vietnamis olevat üldse ainult kaks liiglusreeglit:

1) parempoolne liiklus

2) sõidusuundi eraldav katkendlik või pidevjoon

Kahjuks ei kehti ka need reeglid - ostsime ju Kristiga Hoi Anist sellekohased maikadki, kus valgusfoori värvide tähendus oli selgelt välja toodud.

Vietnami liiklusreeglid

Ja siis need politseinikud küsivat selle riigi kohta uskumatult suuri trahve, mis tõenäoliselt nende endi taskutesse läheb. Öeldi, et turistilt 500 000 - 1 000 000 dongi on täitsa tavaline välja pinnida. Kui maksta ei sobi, siis pannakse roller politsei auto kasti ja vaata siis ise kuidas edasi saad või mis rolleri rendiasutusele ütled. Kuna ilmad olidki okeid, siis nautisime päikest ja basseini, korra käisime massaazis ja jalutasime niisama ringi ning sõitsime kohaliku bussiga. Bussi välja on selgelt kirjutatud, et kuni 10 km 6tonni, 10-20 km 9 tonni, 20-30 km 13 tonni. Meie umbes 5 km sõidu eest taheti ka 13 tonnine pilet müüa. Pika kauplemise peale saime 9 tonniga. Tundub, et nad lihtsalt kotivad neid turiste nii väikeste ja mõttetute asjade pärast. Okei,  4 tonni on alla 20 eurosendi aga asi on põhimõttes. Peame iga kord seisma enda eest, sest muidu reisi lõpuks olemegi ilma rahata 💸

Kolmel õhtul käisime söömas hotelli lähedal oleval söögitänaval, kus oli esindatud paljude eri rahvuste kööke. Proovitud sai nii kohalikku sööki, grillitud krokodilli,  vene kokkade poolt valmistatud külma borši suppi ning kotlette toorelt pratud kartulitega, mis meenutasid kohe vanaema praetud tooreid kartuleid (vanaema omad on ikka paremad, loodetavasti on ta ikka nõus praadima neid mulle kui reisilt tagasi tuleme), siis proovisime veel india kana saslõkki. Kuna rollerit me Mui Nes ei võtnud, siis tundus ahvatlev üks Jeepi tuur. See tuur maksis umbes 5 euri ja selle eest pidi külastada saama nelja vaatamisväärsust. Masin, mis meile ette sõitis, oli suhteliselt raibe, kaks vaatamisväärsust sai külastatud kui tuli kõne, et tee peal ees on politsei ja selle autoga edasi sõita ei saa, kuna polevat tiketit. Arvestades nende kehva iglise keelt, siis arvame, et ju kindlustus ja ülevaatus puudu olid või tea, kas see masin üldse arvel oli. Igastahes tuli järgmine korralikum Jeep, mis meid peale võttis ja saime väiksed liivakõrbed külastatud. Istusime seal röömsalt - 7 turisti ja autojuht. Tagasiteel nägime ka ühte tõsisemat liiklusavariid. Arvestades nende liikluskultuuri, on see ikkagi yllatavalt vähe! Vaatepilt polnud meeldiv ja see paneb ennastki liikluses rohkem keskenduma ning pingutama. Neli päeva puhkust Mui nes sai läbi ja oli aeg Vietnami viimasesse sihtpunkti Ho Chi Minhi liikuda. Vanasti oli selle linna nimi Saigon ja  praegugi enamus inimesi kasutab just seda nime. Saigon on Vietnami suurim linn u 10 miljoni elanikuga, kuid see arv on pidevas kasvamises.

Hommikune bussisõit ööbussis Mui Nest Saigonisse on kuskil 200 km ja kestis kuskil 5 tundi. Seekordne bussipersonal ei olnud meie jaoks meeldiv, tahtsid tähtsad olla ja ütlesid kuhu peame istuma. Ei arvestanud meie soovi alumisel korrusel istuda. Varasematel sõitudel oleme saanud ise valida, kuid seekord pandi meid ülakorrusele, ometi oli buss 80 protsenti tühi. Point on lihtsalt see, et osad vahed on pikemad kui teised ja 5 tundi veedaks meelsamini sirgelt kui krõnksus olles, aga kui see nende elu paremaks tegi, siis olgu pealegi. Vaidlemise peale anti võimalus bussist väljuda. Leppisin selle kitsa ülemise kohaga, tee pealt korjati jälle inimesi peale, et buss saaks peaaegu täis ja jõudsime peale paari vahepeatust kenasti Saigoni.

 Rannast ostes 1,20 eurot

 Ranna bossiga

 Puhkamas

Fairy Stream

Mui Ne kalurikyla päikeseloojang

Punases körbes

Isegi Kristi jalad ei läinud sirgu!

Saigoni bussijaamast jalgsi hotelli, kiire pesu ja linna peale. Mõned sihtkohad olid linnas välja vaadatud ja siis jalutasime selles suurt kaost meenutavas linnas, kus mootorratastega sõideti isegi kõnniteedel, lootusega kuskile kiiremini jõuda. Kui varasemates Vitenami linnades pidid teed yletades vaatama paremale, vasakule, ette ja taha, siis Saigois pidid seda tegema ka könniteel olles. Käisime ka kesklinnas Ben Thanh marketil. See on ikka kauplemine seal, igaüks pakub midagi ja mõned isegi võtsid käest kinni, et enda boks tirida. See ikka meile ei meeldinud ja üsna kiiresti olime turult läinud. Egas ju otseselt pole vaja ka igasugust manti omale kokku osta ainuüksi sellepärast, et on odavam kui kodumaal. Kuna pikki pükse ja kinniseid jalatseid mul kaasas pole (peale dresside ja tossude) ja turul ei jaksanud ma ka nendega maadlema hakata (suure töenäosusega poleks neil minu suurustki olnud), ei hakanud me ka uhkete hotellide katuseterassidele pressima, leppisime enda hotelli lähedal oleva üheksa korruselise hotelli katusega ja nautisime õhtut. Ka sealt oli meie jaoks piisavalt ilus vaade linnale ja kokteil maksis ka tõenäoliselt poole vähem. Käisime siiski Vietnami körgeimas ehitises Bitexco Financial Toweris, kust oli 360 kraadine vaade linnale.

Vaade Vietnami körgeimast ehitisest

Järgmiseks päevaks oli planeeritud terve päeva Mekongi jõe tuur. Kuna kogu päeva tuur maksis natuke üle kahesaja tonni (lõunasöök sisaldus hinnas), siis ei hakanud väga palju lootma. Paar tundi bussisõitu, peatus kuskil kohvikus, kus giidil käpp sees ja turistide viimise eest kõhu täis sai söönud. Seejärel anti paarkümend minutit aega buddha kujude ja pagooda külastamiseks ning õige pea saimegi jõe peale. Lõuna oli lihtne aga kõhu sai täis, vaatasime kuidas kookosekomme tehakse ja järgmises peatuses sõime veel kohalikke kuivatatud banaane ja järgmises puuvilju ja bänd esines. Vahepeal pandi veel pisikese paadi peale mööda kanalit sõitma, paadioperaatorid olid väidetavalt söjaveteranid ja nende pered. Natuke pidi tippi ka neile andma, elavat teised ikka üsna kehvasti. Kokkuvõtvalt võib õelda, et kaheksa euro eest oli tegevust päevaks küll ja veel. Variant olnuks ka kahepäevane tripp teha, aga siis oleks Saigoni jaoks vähem aega jäänud ja tuuri infot lugedes oleks teise päeva külastuste hulgas olnud ka jõeturg, aga meile see kauplemine väga ei istu ja olime rahul, et võtsime ühepäevase :)

 Tavalilne banaan ja beebibanaan

Durian

 Kookoskommi tootmine

Kohalike elanike transpordivahendid

Raske on see puhkus, raske!

Käisime veel Hiina linnas elu vaatamas. See on korralik koht ikka! Praht, myyjad, ostjad, köikvöimalik ja mittevöimalik kaup, meeldivad, kuid enamasti ikka ebameeldivad aroomid..

 Kauba transport

 Siis kui kliente pole

 Pulgad käivad juba kiiresti

Sattusisme kogemata Eesti saatkonna juurde Saigonis

 Kui jalad väsivad soppamisest ära, siis tuleb istuda!

Kui turist tekitab pangaautomaadi juures järjekorra 💰

Siis kui sul on heledad silmad ja juuksed

Niisiis oleme oma reisi kaks riiki läbi seigelnud. Kuidas need meile meeldisid? Hästi! Tai on ilmselt preagu veel natukene arenenum kui Vietnam, aga julgen kyll väita veel, sest Vietnami majandus näib öitsevat. Igal pool käib suur hotellide ehitamine ja teed on ka juba ysna korralikus seisus. Näiteks meie möistes täitsa tavaline maantee, kus väga palju liiklust ei olnud, oli neljarealine. Eks Tai on ikkagi natuke puhtam kui Vietnam. Vietnamlased viskavad absoluutselt köik, mis prygi alla kvalifitseerub, maha. Jah, see koristatakse öhtu/öö jooksul ära, aga ikkagi on see räpane. Ilmselt jättis selle pärast ka Hanoi meile köige ebasympaatsema mulje köigist Vietnami kylastatud paikadest, sest see oli meie esimene sihtkoht ja ehk tulenes see lihtsalt kultuurisokist. Inglise keele oskusega ei hiilga kummagi rahva esindajad, ehk vietnamlased rääkisid isegi paremini ja said aru, kui taid. Aga ehk on neil keeleliselt seda kergem öppida? Ei tea. Nägime paari USA-st tulnud inglise keele eraöpetajat. Nad rääkisid, et vietnamlased on väga laisad öppijad, kuigi neil on inglise keel koolis kohustuslik, siis ei pöörata sellele erilist tähelepanu. Pärast eraöpetajat palgates annab rahakott ikka korralikult tunda, sest tunni hind on 25-30 USD. Ja möelge kui nende keskmine kuu palk on u 250 USD, siis... Tai söögid maitsesid meile rohkem kui Vietnami, kuid leidsime ka vietnami köögi hulgast paar rooga, mis olid super! Hindadest lihtsalt, ölu on Vietnamis odavam kui Tais, söögiga on vastupidi. Ekskursioonid maksavad Vietnamis vähem, majutus on enam vähem sama. 

Ja kuna täna on 13. ja reede, siis hilines meie lennu väljumine ning oli tugev turbulents. Aga oleme nyyd Kuala Lumpuris ja naudime jälle suurlinna tulesid!

Kristi ja Sten

PS. Sten ikka ytles, et talle Vietnam eriti ei meeldinud. Tahate teada pöhjust? Ölu olevat liiga odav! 🍻🙈